2. oktoober 2000
Objektid tuntakse ära mingite oluliste joonte järgi.
Äärmuslik näide oleks linnuriigist. Linnuvanemad tunnevad oma järglased ära punase laigu järgi - see on siis linnupoegade suu. Käopojal on punane laik suurem, käopoeg ise on ka suurem. Tulemus on see, et see stimuleerib vanemaid rohkem ning käopoeg saab aina rohkem toitu ning kasvab aina suuremaks. Teised linnupojad samas surevad nälga enamasti lõpuks.
Selles näites oli objekti ära tundmine programmeeritud geneetiliselt, kuid hetkel pole oluline, kas programm on geneetilise päritoluga või on elu jooksul omandatud.
Inimestega on samamoodi. Nad tunnevad millegi ära ja otsustavad oma tegusid mingite lihtsate üldjoonte järgi, süvenemata liigselt iga objekti detailidesse. Seda lihtsalt ei jõuaks teha, ma mõtlen kõike jälgida.
Nii nagu otsuseid võetakse vastu heuristikute järgi, nii ka tajutakse maailma heuristikutega.
Pakun, et osad inimesed mõtlevad kiiremini ja suudavad luua rohkem seoseid just tänu sellele, et neil on äratundmise valemid lihtsamad ning sisaldavad vähem konkreetseid nõudmisi - on üldisemad. Kuni selleni välja, et mõni tegelikult oluline joon isegi ei pruugi olla väga rangelt tarvilik, et objekti tunnetus tekiks.
See viimane, pakun, annab näiteks võimaluse loovuse tekkeks - sa vaatad kõigest mingit adru mererannas, kuid sinu kognitiivne süsteem tunneb seal ära kõikvõimalikke nägusid ning loomi jne. Need oleksid inimesed, kes 'kõnnivad pealpool pilvi'.
Osad inimesed aga oleksid selle teooria järgi aeglasema mõtlemisega - nad kontrolliksid igal objektil järgi rohkem detaile, selleks et seda ära tunda. Nad on kriitilisemad oma maailma tajus - 'kahe jalaga maapeal'.
Oletan, et see seletab, miks öeldakse, et mõned kunstnikud on tundlikumad kui muud inimesed - nad tajuvad ning teevad otsuseid lihtsamate valemite põhjal, üldistavad ning tunnevad midagi ära üksikute joonte põhjal, joonte põhjal, millest võiks ära tunda ka midagi hoopis muud. Loomulikult ei pea see olema üldine reegel - loov inimene võib olla loov ka muudel põhjustel kui see, et ta lihtsalt tajub maailma enamasti nii.
Hea oleks, kui inimesed õpiksid seda 'tajumise kriitilisust' juhtima - kui vaja, siis suudaksid mõelda loominguliselt ning luua tohutul hulga kujutluspilte. Näiteks ajurünnaku puhul, kui igasugune kriitika välja lülitatakse. Inimesed suudaksid välja rabeleda 'täiskasvanute maailmast' - näha asja teise pilguga, siseneda 'oma maailma' ning säilitada seda ettekujutust. Samas on see omadus natuke häiriv oluliste otsuste vastuvõtmisel ning maailma tajumisel küsimustes, kus tuleb objektiivne olla. Võiks olla, et siis saaksid inimesed oma kriitikameele volumi jällegi kõvemaks keerata, vastavalt vajadusele.
Täiendus 21. november 2000:
Paraku just see täiskasvanute maailm, mida ma eelpool objektiivseks nimetasin, seda tihti ei olegi. On hulk ülesandeid, mida, uskuge või mitte, nelja-aastased suudavad mitu korda paremini lahendada, kui täiskasvanud inimesed.
Asi selles, et täiskasvanud inimene vaatab juba mitte loovalt, ja ka mitte objektiivselt, vaid läbi raamide, mille ta elu jooksul on omandanud. Tugevat mõju raamide tekkele avaldavad ka kool ja ülikool. Sinna minnes oled sa roheline ja toores, sind annab vormida nii ja naa, välja tulles oled valmis produkt.
Üritades midagi lahendada, inimesed teevad seda kas mõeldes ise endale probleemi määratlemisel täiendavaid piiranguid välja, mida tegelikult pole, või kopeerides varasemaid kogemusi. Kiputakse jääma õpitud lahendusviiside juurde ka siis, kui need eriti ei sobi või on lausa ilmselgelt mittetöötavad - lihtsalt ei suudeta ringist välja murda enam.
Tihti ka ei tahetagi seda ja ei tunnistata endale - ollakse konservatiivsed. Konservatiivsus on muidugi vajalik asi, kuid kui unustatakse, milleks ja kus miski algselt oli, võivad asjad paigast ära minna. Aga inimestel on ju vaja tuttavlikkust, lihtsust, selgust ja mugavust. Ning lõputu anarhiaga kah kuhugi ei jõuaks.
Konservatiivsusel on see viga, et ta ei aita muutuvates oludes kohaneda.
Täiskasvanu, vaadates puud, liigitab selle lahtrisse 'puu', ning hetk peale seda enam ei näe selle koha peal seda puud, mis seal tegelikult on, vaid oma peas olevat kirjeldust, 'faili' mingi abstraktse puu kohta. Ta enam ei otsi ega näe tegelikkust. Ainult oma silte näeb.
Ja siin on oht. Kõigele kohe silt külge panna, iga asi ära lahterdada, kõike interpreteerida ja paika panna. Einoh, tegelt need tegevused iseenesest ei olegi halvad, halb on üks teine asi sealjuures. Halb on see, et inimesed tahavad lõplikku otsust, seisukohta.
Kui mulle tuleb sõber külla ja ütleb, et kella kaheksaks oli nii raske loengusse minna, kange uni oli - siis ma pean kohe mõtlema: "kella kaheksased loengud on ebameeldivad". Oleks tulnud teine sõber ja rääkinud ise juttu, sellest kuidas tal meeldib hommikuti vara tõusta ja siis selge peaga loengusse minna - niikohe peaks mul tekkima seisukoht "varahommikused loengud on tõesti toredad!" Aga ei ole ju nii.
Mul võib kõige selle peale, ka siis veel, kui mõlemad sõbrad on külas ära käinud, jääda oma seisukoht, võin ka jääda selle juurde, et mul polegi seisukohta! Võtan teadmiseks, et nii arvavad mu sõbrad, võibolla polegi alati tähtis, kes mida arvas (kuigi mõnikord aitab ka see süsteemi luua ja konteksti taibata), tean nüüd, mis on võimalikud seisukohad ja õigustused neile. Kusjuures nad alati isegi ei pruugi välistada teineteist, kord on nii, kord naa.
Siin on siis see asi, et kõik pannakse 'kasti'. Ja kui siis kastis juba oled, siis hoia end, et sa sealt välja ronima ei hakkaks!
Nagu mu toanaaber ütleb: "puuga pähe ja marss kasti tagasi!".
Muidugi on täiskasvanutel neid kaste hulga rohkem kui näiteks teismelistel, neil see maailm mingis mõttes polegi 'enam nii mustvalge'. Haa.
Eriti selgelt tulevad need kastid välja laste juures. Nad alles hakkavad omandama esimesi neist, ning kontrast on eriti terav. Ühest küljest nad nagu vaatavad maailma värske pilguga ja elavad omas maailmas, samas aga on nad juba omandanud esimesed 'kastid' ja kasutavad neid siis usinasti, sest kaste on veel vähe ja piirid teravad - asi on kas hea või halb, kolmandat võimalust pole.
Üldsegi 'lääne loogika' järgi pole võimalik, et oleks miski korraga olev ja mitteolev, ammugi mitte mitte kumbatki. Kuid idas on see loogika olemas.
Uku Masingut lugedes sain teada, et ristiusus, kui ka budismis, küllap ka teistes uskudes, hoopis viies võimaluski veel olemas on - keegi või miski, mis pole inimene, pole jumal, pole 'inimene ja jumal', pole 'mitteinimene ja mittejumal'.
Keeruline värk igatahes, olgu see lihtsalt näiteks, kuidas on võimalik mõelda tegelikult täiesti loogiliselt ka meie mõttemaailma jaoks esmapilgul väga ebaloogilisena ja absurdseina näivatel radadel.
Pole olemas vaid Eukleidese geomeetriat, on ka Riemanni ja Lobatševski oma. Ja kusjuures üks neist on mõnes mõttes õigemgi kui eukleidiline geomeetria.
Aga kui keegi tuleks säärase jutuga välja esimest korda, ta ilmselt naerdaks välja ja hea kui hullusärki selga ei panda.
Tagasi tulles täiskasvanute maailma pilgu juurde - see on kõige nägemine läbi raamide. Mõni asi läheb läbi raamide ja kaotab mõne pisiasja. Mõnd tuleb natuke pressida, noh ja mis siis - peaasi, et raami sisse mahtus. Hoidku aga selle eest, kui miski säherdune tükk on, mille jaoks parasjagu raami kohe üleüldse pole ja tulebki siis asjast näha lõhutud tervikust vaid üht neljandikku (mis ilma ülejäänuta ilmselt hoopis midagi muud moodustab, kui tervik seda teeks. Eriti kui arvestada, et tervik on tihtipeale enam kui ta osade summa). Sel juhul nähakse vaid seda, mida näha tahetakse, kasvõi tervikule vastupidist, kõik ülejäänud muutub lausa olematuks.
Paljusid inimesi häirib, kui neil puudub kindel seisukoht, või noh, endale see veel andestatakse, teiste puhul küll mitte. Seda ei tohi kuidagimoodi välja näidata. Samas on siin see oht, et kui ma võtan vaidlemise ja intriigi loomise jaoks, et tekitada ja otsida paradokse, omale mingi seisukoha, siis nii mõnedki inimesed seepeale jäävad tõsimeeli uskuma, et see nüüd ongi minu lõplik seisukoht, kuigi peaks juba jutuski selguma, kui nad vaid lahtise kõrvaga kuulaksid (mitte rääkijat kastipannud kõrvaga) - siis saaks nad aru, et kohe-kohe tekib siin mu jutus vastuolu ja seda ma ju just otsingi. Eiei, ma ei mõtlegi kohe vastuseid, lahendusi pakkuma hakata. See ei ole üldsegi kohustuslik. Kuid kahelda võib. Ning vastandlikke seisukohti omada võib. Võib rääkida kord üht, kord teist juttu, millegi üle arutledes, kartmata, et nüüd on kohustus elu lõpuni sedasama tuimalt või aktiivselt, vahet pole, korrutama jääda.
Kõiges on terake tõtt. Ning kui veel veidi uurida, siis tihti kõiges ka samapalju valet.
Õnneks on paljud inimesed piiratud vaid osaliselt ning muus osas veel täidsa värsked õunad. Mahlased ja magusad, kergelt hapukad.
Ja oh seda imet - ka kuivatatud õunad võivad ilgemalt maitsvad olla.
