Programm ja reeglid inimese mõistuses
Järgneva võrdluse alusmaterjali kohta vaata lähemalt minu bakalaureusetöö lisa jaotust "Märgilise mõtlemise teke", ja selle alajaotusi. Järgnevalt kirjeldan mõtte edasiarendust, mida mõistuse kui turingi masina analoogi võrdluse baasil rajada saab.
Inimese tähelepanu kui dünaamilise stohhastilise turingi masina analoogi puhul oleks programm väljaspool, ehk keskkonnast, keskkonna tajudes. Mõistuse sees on "reeglid". Reeglid kirjeldavad, kuidas masin erinevates olekutes olles erinevaid prorgammi instruktsioone täitma peaks. Kuigi neid võib intuitiivselt programmiga segi ajada, pole nad seda.
Võimalik, et osadel kõrgematel mõtlemise tasemetel (võibolla teadusmõistelisel või süsteemsel või äkki ka varem??) on inimene ise võimeline vahetama programme, mida ta keskkonnast võtab ja "jooksutab", aga vabalt võib kujutleda, kuidas need tasemed ei eelda ega põhjusta sellist võimet, vaid programm on ikkagi väljaspoolt valitud ( - kuigi! teadusmõistelise mõtlemise puhul on programm vähemalt suhteliselt rohkem "valitud" selles mõttes, et tegu on ühe läbiva programmiga, seega mitte suvaliselt vahelduvate programmidega. Aga valik võib muidugi ikkagi lähtuda mõnest teisest välisest programmist.)
Juurde tuleb siin internaliseerumise aspekt. Läbi internaliseerumise võivad välised programmid küll sisemisteks saada. Sellegi poolest tahaksin tähelepanu juhtida, et paljud progammid tulenevad käesolevast hetkest ning ka internaliseerunud programmid on lihtsalt "laiendatud" hetked.
Teine aspekt, mis siin aga tähelepanu ning järgimõtlemist nõuab, on lintide küsimus.
Mis lint on mis? Mis lint on sisendi lint ning mis lint on programmi lint?
Väljundlindiks on vast tegevused. Sisendi või programmi lindi sisu sõltub ilmselt väljundi lindist, seega on tegu interaktiivse turingi masinaga; aga see pole hetkel väga oluline, kuna selle mõiste peenemaid lisatähendusi on vähe uuritud.
Kui mõelda, et vist ka interaktiivsel turingi masinal programm ei tohi muutuda, siis programmi lint praktiliselt puudub, täpsemini - seal on üks fikseeritud väike programm, mis kirjeldab interaktiivset universaalset turingi masinat, mille programm loetakse sisendlindilt (ning sealt samast tulevad ka andmed) ning mis emuleerib piiratud ajavahemike piires tavalist interaktiivset turingi masinat, mille programm ei muutu. Et sisend võib muutuda, siis sisuliselt ka emuleeritava masina programm.
Igaks juhuks on huvitav järgi mõelda siiski veel detailsemalt, et mis elemendid või struktuurid oleksid nüüd sisendis "programm" või "pigem programm" ning mis on "andmed" - ?
Üks oluline rakendus sellele mõttekäigule oleks "programmide" kontrolli alla võtmine ehk valimine - sobivate otsimine ja leidmine. Ehk endale ise sobiva maailma valimine või koguni valmistamine! Olemasolevast programmist vabanemiseks ei tule selle mõttekäigu-võrdluse järgi sugugi ennast muuta :P Ka täiuslikult teostatud reeglitega protsessor ei saa jooksutada programme, mis on vigased, või luua produktiivset tulemust programmist, mis tegeleb millegi muuga. Ennast on vaja muuta ainult "reeglite" poolelt, aga see ongi ja saabki olla vaid üks pool asjast. Teist poolt tasub teadvustada. Võimaluse piires tasub muidugi mõelda ka internaliseerunud programmide olemasolule.
Inimese mõtlemise võrdlemise turingi masinaga teeb keerulisemaks asjaolu, et antud juhul on ka "instruktsioonid" omavahel interakteeruvad - instruktsiooni tõlgendus ehk täitmine sõltub tihti kuni sisuliste aspektideni sellest, millised instruktsioonid sellele eelnenud on. Turingi masinad saavad seda omadust samuti väljendada, selleks ongi neil aspekt nimega "olek", aga harilikult siiski erinevates olekutes annavad samad instruktsioonid vähemalt sisuliselt sarnase tulemuse või ühe vähestest alternatiividest.
Täiendus 1: Kas sel ideel võiks olla miskit pistmist ka Eric Berne "Suhtlemismängude" ja "What do you say after you say hello" raamatute teemaga - suhtlemise skriptidega? Kui, siis kes neid skripte konstrueerinud on? Eriti neil negatiivsetel puhkudel - ei tahaks uskuda, et ühiskond - ?
Täiendus 2: Mõni võib öelda, äkki oleks hea kui inimesed lihtsalt teevad seda, mida soovivad. Ja et miks peaks üldse taotlema, et nad oma vajaduste täitmise juures kõrvaltulemusena mingeid kindlaid programme jooksutavad? Kui jätta kõrvale negatiivsete programmide vältimise, siis kas mingil vajaduste täitmise kaasnähtusena jooksutatud programm võib omada mingit väärtust omaette? Kui ei, siis äkki piisaks oma tegevuste planeerimisest, ja väliseid programme, või nendele püüdlemist pole tarvis.
Üks vastus on vast, et planeerimise võimed on piiratud ja selles osas on programmid olulised tugistruktuurid. Lisaküsimus jääb, kas programmide täitmisest peaks lisaks vajaduste täitmisele ka muid kõrvaltulemusi tekkima.
Täiendus 08.05.2009: Inimeste eelis on siiski see, et nad saavad tegutseda sihipäraselt oma unistuste ja parima eneseteostuse suunas, mitte aga ainult reaktiivselt, mingites olukordades. Seega nad saavad valida tulevikud mõnel määral teadlikult. Vastandina sellele, tavaline turingi masin ei näe ette, kuhu programmi järgimine viib, ei oma ootusi, vaid tegutseb reaktiivselt ja mõeldes üks samm korraga. Seega turingi masin käitub samas olukorras alati samamoodi, sama reegli järgi, kuid inimene saab käitumiseelistuste ehk "reeglite" komplekte operantselt vahetada.
Kui mõelda, mis asju inimesed nimetavad sõnaga "vaba tahe", siis võib märgata, et need ongi asjad, kus inimene valib midagi lähtuvalt ootustest, valib tegevuse lähtuvalt sellest, mis mõju see omab tulevikule.
Muu
*
http://www.youtube.com/watch?v=khp4VWJC1FI - Daniel Dennett räägib ideede adaptiivsusest ja sellest, kuidas vähemalt mõnede ideede võimsus ei peaks tähendama, et need meie jaoks eesmärgiks omaette muutuma peaksid
