11. märts 2001
Zoom in, päikesesüsteem, maakera... zoom in, maakera ümber tiirleb kuu, zoom läbi pilvede - hakkab paistma linn, maja (täpsemalt - ühikas, 9-korruseline); kaamera lendab läbi õhu teise korruse aknast sisse, kaadrisse ilmub trepikoda. Pilt liigub läbi boksi eeskoja, uks avaneb - tuba!
Toas istub Roland, zoom in! paar ringi ümber Rolandi, siis ümber tema pea, järgmine kaader arvutiekraani poole, mille all on klaviatuur, sellel klõbisevad sõrmed; kaamera liigub ülespoole - zoom ekraanile: tähed lisanduvad juba alustatud tekstile....
I zombie
Nimelt et, kui ehitada masin, inimese geenide järgi... ning panna ta inimeste keskele elama.. siis ta peakski nagu inimene olema. Ainuke asi, mis erineb, ma pakun, aga see on vaid teooria, on see, et ta on zombi. Pealtnäha toimib ja käitub nagu inimene, aga tegelt tal pole teadvust.
Seletan seda asja. Vaata, pole ju teada midagit, mis jääks inimesest järgi, kui talt ära võtta elu jooxul omandatud teadmised/programm - so väliskeskonna mõju ehk ka kultuuri mõju - meemid ning teiseks - geneetiline info/programm. Või on midagi, mis jääb järele? Pakun, et ei ole.
(NB! Tegelt - kõik väited ja seisukohad, mis ma võtan, on vaid selleks, et intriigi ja paradoksi leida - s.o nad ei pea olema minu mingid lõplikud seisukohad, mul võib neid veel olla, aga parajasti kasutan arutlustes seda üht, et siis niimoodi kuhugi jõuda, võibolla (ja tihti) mingi vastuoluni meie teadmistes või maailma tajumise süsteemis.
Seega - need seletused, mille vastu ma astun, ei ole hetkel minu jaoks seletused. Need on a la "see on nii, sest lihtsalt teisiti ei saa see olla" - ehk tegelikult - teisi seletusi me lihtsalt ei tea. Miks, pagana päralt me aga peaksime neist siis nii dogmaatiliselt kinni hoidma, kui tegelikult need polegi miskid õiged seletused ja ühtlasti tihtipeale nende äravõtmisega/muutmisega ei kaoks midagi, tekiks vaid juurde üks asi - kohustus mõelda).
Niisiis, kui midagi ei ole peale kultuuri ja geenide mõju, siis võiks ju säherduse masina/inimese kokku panna. Kas see inimene hakkaks erinema teistest või mitte ? Hetkel väidan, et teadvus[e puudumine] ei [pea] avaldu[ma] kuidagi inimese käitumises, so ka zombi, teadvuseta, võib käituda nii, et väljaspoolt paistab, nagu tal oleks teadvus, ta käitub inimese moodi, sarnaselt ja see on see, mida vaja.
Me ju omistame kõigele, mis kuidagi meiesarnaselt toimib, pealtnäha, elu olemasolu. Ja see zombi kahtlematta olekski elus. Kõigi nende täpselt määratlematta elu tunnuste järgi, mida inimesed on suutnud välja mõelda. Selle olendi mõtete peegeldust mingis teadvuses kindlasti aga elu määratluse hulgas pole - niiet elus mis elus.
Teadvuse all mõtlen ma siin loos kõige peegeldust, mida inimene või kestahes olend tajuma on võimeline. See, et süsteem iseenast analüüsib ja sisemist tagasisidet omab, on muidugi kah mingis mõttes teadvus, kuid sellest ma siin ei räägi, sellise olemasolu on mistahes aruka tegevuse puhul niigi elementaarne.
Ka masinad võivad mõelda, isegi enda üle võivad nad arutleda, jne jne. Kuid see, mida ma silmas pean, on ehk taju ja tundeprotsessidest (hiljem ka olemasolust) aktuaalseks saamine.
Kui nüüd silmas pidada, millest ma ei räägi, siis ehk edaspidi õnnestub paremini selgusele jõuda, mis on ikkagi see, millest ma räägin.
Ja siit tuleb nüüd teooria teine osa:
Et kui teadvus ongi olemas (iseendale tundub, et vähemalt iseendal on ;), siis ta ei saa (või vähemalt ei pea!) mõjutama tegevust, eelpool toodud teooria jätkuna. Inimene ju tegutseb selle programmi järgi, mis ta on saanud geenidest ja kultuurist/keskkonnast - meemidest. Geenid siis oleks see alusprogramm, millele kõik ülejäänud hakkab ehituma. Ning et aju on piisavalt tasemel asi, siis on ka tulemus hea.
Kui nüüd see olend/masin toimib nagu inimene, siis on kolm võimalust:
1) kas tal kuidagi kah tekkis teadvus (ehk siis kuidagi kvantitatiivse kuhjumise tulemusena tekkis kvalitatiivne muutus) ning ta ikkagi seepärast on selline.
(Või tuleb ennem kuradile kolm tilka verd loovutada ?);
2) tal on [tekkinud] teadvus, kuid ta toimib eelnimetatud teooria järgi - teadvus vaid peegeldab tema mõtteis toimuvaid protsesse, arutlusi, tahtepingutusi;
3) tal ei ole teadvust, kuid ta toimib eelnimetatud teooria järgi - seega sarnaneb väliselt teiste olenditega.
Teadlastele lisaks veel juurde: Ehk annaks kuidagi kindlaks teha, millega mõõta teadvust ja siis uurida, millal tekkis teadvus evolutsiooni käigus. Et kas äkki on nii, et mida keerukam organism, seda kõrgem on teadvuse tase, seda selgem on selle olendi teadvus. Et ntx seentel jne on pisike teadvus ja amööbidel peaaegu et pole üldse.
Ehk seega - puht kvantitatiivse protsessorivõimsuse kasvuga kasvab ka "teadvuse helendus". Mõlemad kvaliteedid on aga algusest peale olemas ?
Või veel, et äkki on teadvus hoopis seentevõrgul ja viirustel, mitte igal üksikviirusel; vaid siis tekib see, kui nad kokku kogunevad ja neid palju saab?
Sel juhul oleks siis tegu kvalitatiivse muutusega kvantitatiivse kasvu teatud etapil.
II veel veidi Frankensteini-juttu.
Seletan igaks juhuks Sulle oma mõtteid täpsemalt. Muidugi on tänapäeval võimatu ehitada masinat geenide järgi. Aga mis pagana pärast peaksime me, kilplased, selle ehitama, kui ta on juba olemas. Inimene!
Oo, looduse kroon, kellest kõrgemat ei saa!
Nüüd Sa ära võta kohe asja oma egoga seotult ja ära mõtle sellele, et ka Sina ise oled inimene. Vaata neid kui kõrvalt. Kui elukaid või masinaid, keda esimest korda näed ja ei tea veel, sulle pole veel õpetatud ja Sa ise pole veel neid kogenud - on neis teadlikkus ?.
Ole kui puhas teadvus, kes lihtsalt kõike jälgib. Ära astu praegu sellesse olendisse, kelles oled. Ära omista neile midagi (enamus sellest, mis me teistele omistame, on meis endis - ma mõtlen - mitte meie omadusena, vaid meie ideena teistest).
Sel juhul - näe ehitati see inimene-masin emaüsas valmis. On tol olevusel teadvus? Käitub sedamoodi.
(aga see on ju meie vana dogma - tegevuseks on vaja, et kõik olendi mõtted peegelduksid, noh... ütleme... ta hinges!).
mh ?
A sellega ka asi esialgu tegelikult lõppeb. Sedamoodi. Ära unusta, et meie mängus me ei tea, kas tal tegelikult on teadvus. Ta ju on võibolla masin (mängult).
Ning talle pole minu arust teadvust vaja, et toimida - kui Sa järele mõtled. Öelda, et teadvus on selleks, et otsuseid vastu võtta, et maailma tunnetada jne... see on jama. See nagu tähendaks, et Sinu teadvus on see, kes otsustab. (No mine tea, äkki ongi). Aga kui ikka vaadata, et näe, on masin, kes on ehitatud geneetilise materjali järgi ja programmgi on sealtsamast, lisaks veel keskkonnast ja kultuurist - meemid (ehk oled kuulnud ?). Siis see otsustaja-"teadvus" peab olema kah ühe nende kahe tagajärg.
(Muide, tublil määral ongi. Kui Sa kultuuri keskel ei kasva, Su teadvus on päris hulga kitsam - eelneva kvantitatiivse muutuse teooria järgi. Sest meemid on ju üks kvantitatiivseid muutujaid peale geenide).
Aga Sa ütle mulle, misjaoks on mulle vaja tunda (ja tegelikult ju siiski vaid kohati!), kuidas need impulsid mu ajus liiguvad, mis keemilised ained vabanevad limbilises süsteemis (tunded), mis on üks peamisi asju, mis mu otsuseid suunab.
Seoses limbilise süsteemiga - selle juurde tulen ehk hiljem veel - mis jääks meist järele ilma mäluta? Oleks meil üldse emotsioone? Ja mis me oleksime ilma emotsioonideta?
Kainelt arutlevad elavad masinad ehk?
Noo. Muidugi on meil emotsioonid nii tihedalt sisse integreeritud, et me ilma nendeta ilmselt hakkaksime rumalusi tegema. Kuid, kui süsteem rajaneb algusest peale vaid kainel arutlusel - siis - miks ka mitte, et ta toimib.
Niiet jah, ma ei saa päris nii küsida, täienduseks teadvuse küsimusele, et milleks meil emotsioonid. Nad on meil eluks tarvilikud. Kuid ikkagi. Miks on vaja emotsioonidest ja muust infost tulevate otsustusprotsesside tulemuste ja vahetulemuste peegeldust kusagil, mida mina nimetan siinkohal teadvuseks?
Tahtest.
Kui nüüd vaatama hakata, siis inimese tahte osalus ta tegevuses on õige väike. Alustuseks võtan suure tüki ära sellega, et ütlen - tahet on vaja vaid tihti selleks, et mingit tegevust alustada (ntx poodi minna). Edasine ei ole vist eriti tahteprotsess. Edasi. Sinu otsus poodi minna. Kuivõrd see tuli Sinu teadvuse selgusest? Mis on sel tegemist Sinu teadvusega?
Selleks, millega inimesed enamasti oma elus tegelevad (töötavad või naudivad, vahet pole), ei lähe hinge tarvis. (Hingega asja juures olema?)
- Ah et mõnikord tundub, et Sa ikka tõesti pingutad oma tahet. No ja eks Su ajus ju keemilised ja vaimsed protsessid teevadki parasjagu keerukat kaalumistööd. See, et Sa tunned, et Sa pingutad, on õige. Sinu aju pingutab. Mõnikord ka Sinu lihased pingutavad. Mis aga ei tähenda ju sulle ometigi, et see on Sinu teadvus, mis pingutab, hoolimatta sellest, et Sa tajud seda, onju nii?
Aga mitte sellest ma ei tahtnud praegu rääkida, et inimesed vähe tahet kasutavad, et oma elu muuta, ning inertselt vana süsteemiga edasi toimivad, seda arendamatta.
17.04.2001: Vaata siia - Mindfulness / mindlessness (automaatne mõtlemine):
Tahtsin vaid korraks kõrvale hüpata, tuli paralleelse mõttena sisse arutlus selle üle, et ka tahet on mitu sorti. Üks on selleks, et sundida end vana süsteemi sees tegutsema, teine selleks, et süsteemi arendada.
Aga tagasi tahte tajumise teema juurde...
Sinu teadvus millegipärast tunnetab seda kaalumist ja otsustamist. Mitte kõiki protsesse Sa ei tunneta, osasid aga küll. Ometi on ajus hulga rohkem infot liikvel, millest oleks ju samuti huvitav teadlik olla. Ning millest Su aju ongi teadlik ning mida ta ka arvestab otsustamisel. Sinu teadvus aga on ebaõiglaselt sellest põnevast ilma jäänud.
14.04.2001: Kusjuures ülalmainitud fenomen on võimalik, seda nimetatakse sünesteesia. Lähemat inffi saab siit:
Symposium on Synesthesia:
On väga raske paigutada teadvust sellisesse süsteemi nagu 'nothing but atoms and molecules'. Selleks, et otsuseid vastu võtta, pole TEADLIKKUST tarvis.
Ja 'nothing but atoms and molecules' - see asi töötab täiesti.
- Elu on see, kui rakkudes liiguvad ringi elutud asjad, mida me nimetame molekulideks ja aatomiteks. Nende positsioonidest oleneb nende funktsioon. Funktsioon sõltub struktuurist, see on kõik. Heh, veel edasi - pole muud, kui vaid elektronid ja prootonid... Elu põhineb valkudel.
See on elu. Kuid mitte teadvus...
Teadvus on mõttetu ? Kuid olemas ta on...
Ja veelkord, teisiti öelduna - teadvuse tekkeks ei ole vaja elu... seega valke...
NB! See eelnev kohati materjalistlikku maailmavaadet meenutav jutt ei tõesta ega põhjusta kuidagi seda, et kõik peaks olema determineeritud. Ei ole. On tõenäosused vaid (kvantfüüsika). (Pole kõrgemat ettemääratust? Pole valmiskirjutatud ajalugu, mille teostajateks me oleksime. Vahest on paratamatus ja juhuslikkus). Määramatus jääb. Kuid teadvust ikka veel vaja ei lähe. Võib ka öelda, et juhuslikkus ongi põhjuslikkus. (See on siin niimoodi lihtsuse mõttes öeldud. Neile, kes on tuttavad kaoseteooriaga, mainiksin ma veel attraktoreid).
Lõpetan nüüd selle jutu ära, muidu saab liig palju ja läheb segaseks. Vähem on parem.
Mul oleks ilgelt hea meel, kui keegi need väited ümber lükkaks. Seni aga, kui väidetakse lihtsalt, et teadvus ongi selleks, et otsustada, ning teadvus on sama, mis aatomid ja molekulid, sellega ma ei nõustu. Ta võib olla aatomite ja molekulide liikumise tagajärg, kuid ta ise ei ole seda. Võiks ju mu teadvus koosneda samahästi ka minu aju teises kohas asuvate mingite muude aatomite ja molekulide struktureeritud moel liikumise teadvustamisest?
Las need aatomid ja molekulid aga liiguvad.
14.04.2001:
Kasutan võimalust veelkord rõhutada:
Teadvust ei saa seletada ei klassikalise ega ka mitte kvantfüüsikaga ja kvantfüüsikat ei saa mõjutada teadvus (?):
(Teadvust pole ikka veel vaja)
On the End of a Quantum Mechanical Romance, Gregory R. Mulhauser:
III kino - elokuva / kino,kinno,kinu
Niiet... kõik see, mis Sa näed, ja mis Sulle tundub - on tegelikult kinofilm elatuna läbi selle peategelase silmade. Kuna Sulle sünnist (?) saati muud pole näidatud - filmi stsenaarium on juba kord nii kirjutatud, et kõik toimub läbi peategelase (noh, kas just peategelase, aga igatahes läbi ühe teatava olulise isiku;) silmade nähtuna, siis Sa ei saagi muud, kui täielikult selle tegelinskiga samastuda.
Kas meenub, kuidas Sa filmi vaadates salamisi mõne "kangelasega" samastusid, kujutades ennast tema asemele?
Ennäe - alati me ei arvagi/tunnegi end olevat iseendas - vaid siiski aeg-ajalt näeme maailma ka läbi kellegi teise silmade, nagu näiteks kinos käies...
Kinofilmi stsenaarium on ju valmis kirjutatud, seda me muuta ei saa. Samas me ka ei tea kunagi ette, mis järgmisena tuleb - vähemalt kui hea filmiga tegemist on.
Sa ei saa muuta filmi, Sa ei saa muuta maailma. On see stsenaarium valmis kirjutatud, või loob seda keegi just praegu? Seda me ei tea. Mis vahet sel on? Olekski meil selle loomingu üle võimu?
Niisiis, meile on silme ette manatud kinolina, kustutatud mälust kõik eelnev, ning siin me nüüd oleme. Partsti. Pimedas saalis. Värvid ja helid vaid möllavad ümberringi. Tegelikult aga me veel ei tea - äkki olemegi ikkagi üksi siin pimedas. Äkki ei ole.
Kas kõik on determineeritud, kas kõik allub (ja Sina ka) põhjuslikkuse seadusele?
Ei, mitte päris. On olemas ka juhuslikkus, on tõenäosused, millega teatavad kvantmaailma protsessid võivad toimuda. Ette ennustada neid aga ei saa. Sulle see ei meeldi? - Aga miks? Mida see muudaks?
Väidad, et kui meil oleks teada universumist kõik, saaksime me ette arvata, kuidas need protsessid kulgevad. Ja mis siis, kui ikkagi ei saaks? Ja kui saaks? Mis siis?
Tõeliselt vaba tahet ei oleks Sul mitte kummalgi juhul!
- Sa oled ikka pealtvaataja... tere tulemast tagasi!
Kõik, mis Sa oled, on vaid ühe olendi tajukanalite peegeldus sinu hingel.
Kõik Sinu mõtted, tunded - need on vaid proijtseeritud Sinusse. Mis on siis Sina? Kui kõik kanalid läbi lõigata, mis jääb järele?
Isegi mälu pole Sinu, seegi on ses olendis, kelle külge Sa oled ühendatud. Niiet ka mälestusi Sulle ei jää. Täielik tühjus?
Ja öelda, et maailma pole olemas - aga kui nüüd keegi (kasvõi Sinu olend ise) virutab Sulle haamriga vastu näppu - kust see valu siis tuleb, kui midagi olemas ei ole.
Kogito - ergo sum.
Keegi mõtleb. Kusagil. Need pole ju üldse Sinu mõtted?! Haige jutt... Uuesti. Mistahes mõtted Sulle ka pähe ei pandaks, ükski neist ei oleks Sinu, samas võiksid nad kõik Sulle kuuluda, või vähemalt pähe söödetud saada, mingis võimalikus maailmas.
Siit näiteks taoline arutlus: oleks Sa teise inimese nahas, saaksid Sa tast aru, mõistaksid palju paremini, ilmselt ka kunagi ei mõistaks hukka (muidugi juhul, kui see teine inimene isegi endast aru saab) ja paraku ka vist... ei kiidaks taevani. Sest selline ta (Sa) juba on. Lihtsalt. Võiks ehk lihtsalt rõõmsalt rahul olla oma olemasoluga; mis ka ei toimuks, või mida Sa (tegelt ta) ka ei teeks.
Aga ma hoopis kogen, järelikult (ma, hing) olen olemas.
IV ull mees
Nimelt et, kui ehitada masin, inimese geenide järgi... ning panna ta inimeste keskele...
Kas Jumal kinnitaks selle olendi mõnede närvikanalite külge oma juhtmed ja kannaks pildi üle veel ühele (vastsündinud?) hingele kusagil kosmilises kinosaalis?
Miks ta peaks seda tegema; samas - miks ei peaks ta võimalust kasutama?
(Võib seda võrrelda hea ja kurja tundmise puust õuna võtmisega?).
Üks olend kirjutab. See olend olen mina.
Kaader läbi Rolandi silmade.
Zoom out.
Roland istub toolil ja kirjutab. Enam ta ei ole mina.
Mina vaatan nüüd kõrvalt. Rahuga.
Väike kõrvalepõige: Roland vist ei tunne rahulolu... Aga mina... (kas võib öelda, et - tunnen...?).
Noh, mis iganes - igatahes - rahu.
Harmoonia.
Millal meile see võimalus antakse?
On küll mina. Jälle mina.
...
Vaikus.
Hei! On kedagi veel siin pimedas saalis?!!
Appi! - Ma olen üksi.
Uuu?
Kas siin ei olegi kedagi, või kõik magavad ja "vaatavad" oma und?
vabadus ja vaba tahe - ehk:
siin ma olen ja teisiti ma ei saa!
Vaba tahe
See, mida meie usume olevat vaba tahe, ei ole vaba tahe. Me vaid arvame ta olevat vaba. Jah, on tahe, kuid mitte vaba. See, mida meie tunneme, on lihtsalt tahtepingutuse peegeldus me teadvuses. Kui vaba tahe üldse olemas on, siis on ta kusagil mujal, ehk. Kas on?
Vabadus
Vabadus on see, kui iga inimene saab elada nii, et tal on hea. Vabadus viibida kinnises ruumis, kus talle olemine on meeldima hakanud. Ei, pigem siiski ruumis, kus ta saab olla vastavalt oma tõelisele loomusele. Sest seal ruumis on ta vaba. Vaid seinad piiravad teda. Kuid mitte enam.
See ongi vabadus. Seal ruumis on ta võib-olla et isegi tõeliselt vaba.
(Ainult et kõik tahavad välja?)
Veel vabadusest
Mulle on näima hakanud, et unes on mu näiline vabadus suurem, kui tegelikkuses. Unes võib kõike. Ja põnevusega ma seal ilmas kah kimpu ei jää - seda on niiet küll saab.
Mõni võib ju väita, et siinse maailma vabadust me naudimegi tänu takistustele ja kannatustele. Kuid ma ei ole nõus. Toon kasvõi näiteks selle sama, millest lõiku alustasin. Unes. Unes ma ei mäleta pärismaailma sündmusi.
(pärismaailmas une omasid kah mitte, niiet une rõõm on pärismaailma kurbuse hetkel mõttetu, kuna pärismaailmas vajame me mälu, selleks, et midagi tunda!).
Aga nüüd tagasi sinna, kust mõte hargnes... unes ma ei mäleta pärismaailma. Ja ometigi suudan ma rõõmu tunda. Suudan olla põnevuses ja nautida huvitavaid kohti ja maailmu. Ja ma mõnikord tean, et see varsti kuhugile kaob - kuid see ei häiri. Ja mis kõige veidram - unes ju ei ole peaaegu üldse mälu! Kust tulevad siis emotsioonid?
Niisiis, mingi isikuomaduste (mis on elu jooksul tekkinud) ja teadmiste/oskuste mälu ikkagi ju on. Ja sellest piisab.
Emotsioonide mälu seal näiteks pole vajalik; neist ei tule kinni hoida, sest neid pole vaja endaga kaasas kanda.
Nagu ka pole vajalikud kõik emotsioonid, mida me negatiivseks peame. Muidugi, keegi neid ära ei keela - kuid nad pole ka enam kohustuslikud. Samuti ei piira unemaailmas meid ruumi vahemaad, füüsikaseadused, kohustused ja muud "tingimused". See on vabadus! Mis siis, et tegelikult näiline - kuid ta on sellegi poolest suurem.
See on kui vaba langemine - suund on üldjoones määratud (ehkki tegelikkuses palju keerulisemal moel), kuid selles suunas liikumine on vaba. Puuduvad takistused. Ja minu teada on lennata küll hea, mis sest, et Sa tead, et kord maapind vastu tuleb ja lend lõppeb. Samuti me kord sureme ära, kuid seni, miks mitte harrastada vaba langemist?
Ainuke asi, mis unes piirab - on aeg.
Üks teine asi on unega veel kahtlane - ma ei tea, palju mina või teised seal maailma loomises osalevad või end teostavad (vabas langemises lendlevad, nüri kivina kukkumise asemel?). Võib-olla, võib-olla mitte, seda ei oskagi praegu öelda. Võib juhtuda, et mõned unes veel rohkem "tarbivad", kui siin ilmas. Kuid tegelt ma ikkagi pidasin silmas seda vastupidist varianti. Varianti, kus inimene toimib vastavalt oma olemusele. See on unes teinekord võimalikum.
Tuleb mul pähe veel vaid üks küsimus küsida:
- miks ja mismoodi sai meie aju teadlikuks "teadvuse" või hinge olemasolust - kui tagasisidet ei ole !!?
Siit tuleb mõte (jätkates seda vana rida ning eeldades, et olen nüüd tõestanud hinge olemasolu) - hingel on "emotsioonid" ja need mõjutavad ka meie tegevust. Mingil viisil. Intuitsioon?
(- Mida me enamasti ei kasuta, vaid ühe teise pealtnäha sarnase asjaga segamini ajame.
Pakun ühe arutelu tulemuse: intuitsioon valib lähtepunktid arutluseks mõistusele. Seega - kõik mõttekäigud on õiged, tulemused olenevad vaid sellest, millised lähtepunktid valitakse).
(kes hinge "emotsioone" edasi annab - Jumal, deemon? Nimetagem seda vaimuks.)
Kui "ise" ei ole hõivatud objektide tajumisega, muutub ta teadlikuks iseenesest. (prof. Stace)
Paljud püüavad saada oma hinge vabaks kehast ja maailmast.
Tahavad rongilt maha minna.
...
Ehk oleks ka võimalik rongile peale tulla?
Ehk saaks ehitada uued rööpad, mis sõidavad edasi Eedenisse?
Veelkord: Siin ma olen ja teisiti ma ei saa. On mu aju koos hingega jõudnud säärasesse seisundisse, kus ma pean mõtlema - kuidas saavutada vähemalt suuremat näilistki vabadust.
Ja seda nüüd, praegu - maailmas, kus see vast kõige enam teostamatu on, kui ta seda iial varem on olnud. Inimesed ei pea kannatama asjade eest, mida nad ise põhjustanud pole.
Mõtisklegem...
Samas... Inimesel ei ole ajaloo jooksul veel kunagi olnud kasutada niisugust võimu ja võimalusi kõike ümbritsevat muuta kui praegu.
Ning elu on selleks, et ettetulevaid raskusi ületada ja olemist nautida.
Ja Tegelikult... on ju kõik võimalik!
Eesriie.
