Usk ja enesetõhusus
Referaat-essee organisatsioonikäitumise aines
Aadress vanal kodukal (seal on ka vanad kommentaarid tekstile):
15. november 2003
Valisin käesoleva teema, kuna igasugune organisatsioonikäitumine, olgu siis ülesande täitmine või juhtimine, algab iseendast. Samuti huvitab mind, kuidas saab mõjutada teisi inimesi nõnda, et nad saavad iseend tõhusamalt oma eesmärgi nimel tegutsema panna. Käesolevas kirjatükis huvitab mind kitsamalt enesetõhusus ühe indiviidi piires, jättes käsitlemata enesetõhusust tegutsedes gruppides ja organisatsioonides.
Alguses on indiviid, siis saab grupp, seejärel organisatsioon. Organisatsiooni ei saa tekkida või püsida, kui pole algatajat või kui selle liikmed tegutsevad kaootiliselt.
Mulle on pakkunud huvi teema, kuidas muutuda tõhusaks, ning millest see koosneb. Üks asi on hulk tehnilisi võtteid ja väliseid abivahendeid, mis aitavad vaimselt ja füüsiliselt tõhusamaks saada või jõudu juurde leida. Teine asi on aga peamiselt vaimne tegevus, mis seda kõike organiseerib. Muidugi võib ka ilma teadliku vaimse enesejuhtimiseta ja enda teadmata tõhus olla, kuid ainult piiratud määral.
Usun, et mida paremini inimene suudab teadlikult eristada situatsioone ning osi neis, seda paremini suudab ta teha adekvaatseid valikuid.
Inimesed küsivad:
„Kuidas leida jõud teha asju?",
„Miks ma veel elus midagi saavutanud pole, kuigi andekas olen küll?",
„Tunnen ennast pahasti, et ma ikka piisavalt palju ei tee",
„Kuidas jõuda rohkem (suuremas koguses) asju teha?"
Eks neile küsimustele otsin vastust minagi.
Tulenevalt neist küsimustest olen varem palju mõelnud sellisele valdkonnale nagu sisemotivatsioon, ning pannud hulganisti mõtteid kirja, kuidas sisemotivatsiooni/tahtejõudu tõsta annab ning millega see seostub. Nüüd aga saan aru, et füüsilisest energiast, motivatsioonist ja toorest tahtejõust on vähe. Siin on mitmeid teisi vaimseid aspekte, mis on samuti olulised teada nende eesmärkide saavutamiseks, mille puhul algul arvasin, et piisab kui ainult tahe kuidagiviisi tugev hoida.
Nüüd pakun välja, et effektiivse tegevusega seonduvad sellised jõuallikad nagu:
- tahtejõud
- meeleteravus, ärksus, eristamisvõime
- ümberlülitumise kiirus, s.o võime lõpetada üht ja alustada teist
- vastupidavus
- usk
- teadmised
Ma ei lisanud siia nimekirja mõtlemisvõimet ega loomingulisust – ütleme nii, et käsitlen praegu ainult „ettemääratud" tegevusi. Teemat laiendades võiks seda nimekirja veel rohkesti pikendada.
Kui pikemalt järgi mõelda, siis need nimetatud punktid isegi polegi võib-olla puht vaimsed. Kahtlustan, et näiteks usk on midagi, mille jaoks on inimese sisse ka füüsiliselt aju tasandil tugisüsteeme „ehitatud". Vastupidavus on kindlasti biokeemilise baasiga ning meeleteravus on lai valdkond, mis ulatub neuroloogilisest baasist kuni kognitiivse orientatsioonini.
Üksi need „jõud" hästi ei püsi, nad on vajalikud, et toetada üksteist.
Käesolevas essees keskendun valdavalt usule kui tasakaalustavale ja edasiviivale jõule, mis mängib arvatavasti rolli ajas kaugeimate või raskusastme poolest kaugeimate eesmärkide saavutamisel.
Võtan järgnevalt lühidalt kokku Bandura enesetõhususe kontseptsiooni, hiljem lisan kõrvale oma mõtteid asjadest, mida oletan, et Bandura käsitlenud pole.
Bandura eristab enesetõhususe ja kontrollkeskme nähtused. Tajutud enesetõhusus on usk sellesse, et suudetakse täide viia teatud toiminguid. Kontrollkese väljendab samas seda, kas kellegi tegudel on mingit mõju välistele nähtustele-tagajärgedele. Et kui see inimene kas tuleb või ei tule oma tegevusega toime, siis kas see muudab midagi tagajärgedes või tulevad tagajärjed millestki muust. Valikute tegemise olukorras kontrollkese ütleb, kas on üldse mõtet pingutama hakata, enesetõhusus samas määrab, milles nimelt ja kuidas tegutseda. Kui inimene ei usu, et ta konkreetsetel tegudel võiks mingi soovitud tagajärg olla, langeb ta apaatiasse, ükskõik kui kõrgelt ta ei hindaks oma oskusi antud ülesandeid täide viia. Samuti kui inimene teab, et kõik oleneb tema tegudest, kuid ei oska neid täide viia – ta kaotab julguse.
On muidugi ka alternatiive, kus käivituvad tasakaalustavad mehhanismid ning inimene püüab vastuolu tekkides muuta vastavalt kas ennast või tuua revolutsioone ümbritsevasse keskkonda. Siiski, ka need tasakaalustavad mehhanismid sõltuvad usust endasse ning usust võimesse kontrollida oma tegudega tagajärgi.
Bandura esitab 2x2 tabeli, kus ühes servas on enestõhususe usk ning teises servas usk kontrollkeskme asukohta. Nurkades on vastuhakk, edukas toimine, enda muutmine, alla andmine.
Bandura mudeli osad võib järjestada kolme järjestikusesse järku: isik, käitumine ning tulemused. Isiku ja käitumise vahelist väljendab tema enesetõhususe usk, käitumise ja tulemuste vahelist seost ennustab usk tulemustesse.
Teinekord inimesed toimivad jätkuvalt edasi, hoolimata välistest tõrgetest ning teiste püüdlustest mõjutada nende käitumist, näiteks tõkete ja karistustega. See tähendab, et nende isikute sees on mingi süsteem, mis hindab neid endid sisemiste võrdluspunktide järgi, ja mis on teinekord olulisemad, kui vahetud välised tagajärjed – väliste asjade üle kontrolli rakendamise õnnestumine. Kui välised asjaolud paneksid meid pigem kui puulehed tuules siia-sinna lendlema, siis sisemised suundumused-nõudmised võimaldavad püsida stabiilsematel kurssidel väga pikka aega, sest nende hinnangud kui „tulemused" tegudele on stabiilsed ja kenasti vastavuses tegevuse effektiivsusega. Kuna väärtushinnangud - nõudmised enda tegevusele on püsivamalt paigas, siis jääb kõik indiviidi enda teha, et nendega kooskõla ka saavutada.
Selline inimene ei oota enam tegevusetult, et mäed liikuma hakkaksid või et ta tegevus kohe välises reaalsuses muudatusi esile kutsuks. Kuid nad teavad, mis suunda nad väärtustavad ja püsivad kursil.
Inimeses on mitmeid kujuteldavaid minasid, igaühe kohta käivad uskumused, kuivõrd on ta võimeline oma tegusid ellu viima. Need minad võib jagada üldjoones positiivseteks ning negatiivseteks. Siis kui neid positiivseid minasid on liiga palju ning nende vahel ei toimu valikut, ei jõua inimene elus kusagile, sest puudub konkreetsus. Hirmudega minad on head motivaatorid, kui neid kombineerida positiivsete minadega – et vältida ja eemale liikuda kontrollimatust või ebasoovitavast ning püüelda võimaliku ning positiivse poole. Tänu sellele summarsele mõjule on balanseeritud positiivsete ja negatiivsete minade hulk parem, kui ühe või teise poole domineerimine. Seega on tähtis, et inimene peale oma ükskõiksuse või rahul oleva võimetuse teha teatud asju kardaks tegemata jätmiste tagajärgi.
Mõned inimesed kasutavad valdkonnaspetsiifilist pessimistlikku mõtlemist tegevusele valmistumisel strateegiliselt selleks, et motiveerida end tegutsema, ja lisaks ka et vältida pettumust, kui tõesti ebaõnnestutaksegi. Vastandada võib sellele strateegiale globaalse pessimistliku mõtlemise ning pessimistliku mõtlemise juba seatud eesmärgi täitmise ajal.
Oluline on erinevate süsteemide tasakaal.
Enesetõhususe alla käib mitmeid alakomponente, mida vastavalt vajadusele reguleeritakse. Nimetan kolm neist: 1) nõutud tase ja selle saavutatavus – millise tasemega tegutsemist endalt parajasti nõutakse; näiteks siis, et millisele eksamihindele õpitakse või kui kõrgelt tahetakse vette hüpata. Võib juhtuda, et hinde ‚A’ saavutamist peetakse väga raskeks, samas ‚B’ on võrdlemisi kättesaadav. Sel juhul on efektiivsem õppida hindele ‚B’. Võib juhtuda ka, et on olemas inimesi, kes on ühtviisi pooledukad nii lihtsate ülesannete kui ka keerukatega – sel juhul alles keerukate ülesannete juures hakkab tulema esile nende tõeline võimekus, võrreldes teistega. 2) Üldistatavus – kas, kuivõrd ja millised on vajalikud oskused antud tegevuse täide viimiseks, millised neist on kasutuses ka mujal. Üldistamine annab võimaluse paremini kohaneda - uusi tegevusi alustada, tuues üle teadmised-uskumused spetsiifiliste ala-tegevuste kohta, mida on ka varem sooritatud, oskuste ja ohtude kohta. Üks väga üldistatav ala-tegevus on iseenese mõtete ja tunnete kontrolli võime raskuste puhul – ehk üldine võime tulla raskustega toime. 3) Uskumuse tugevus – kui kindel ollakse antud uskumuses; kui kergesti võib seda kõigutada.
Enesetõhusust võib jagada tõhususeks mingite ülesannete täitmisel ning „metatõhususeks", mis on seotud muu hulgas ka ülal nimetatud 3 komponendiga. „Metatõhusus" on võime tulla toime iseendaga, kui keskkonnast saabub negatiivset tagasisidet teostatud toimingutele. Sel juhul ei ole kontrolli eesmärk mitte tulemustel, vaid isiksuse püsivuse säilitamisel. Eriti muutub see vajalikuks, kui soovitakse muuta enda keskkonda, sest siis keskkond avaldab vastupanu ning soovitud tulemused on aeglased saabuma.
Neile, kes üritavad lihtsalt olemasolevas keskkonnas toime tulla, langevad osaks kindlasti väiksemad nõudmised tõhususele, kui neile, kes püüavad sisse tuua muudatusi.
Kuna keskkonna muutmine on väga suure määramatuse astmega tegevus, on samas ka võrdlemisi raske neid inimesi ringi veenda nende tegevuse mõttetuses, kui nad mingit eesmärki kord väärtustama on hakanud. Sama raske, kui on saavutada mõnd väärtust, on ka raske näidata et väärtus on saavutamatu, kuni sellesse usutakse.
Inimesed, kel on tugev enesetõhususe usk, suhtuvad keerukatesse ülesannetesse kui väljakutsetesse, millega toime tulema hakata. Nad seavad endale väljakutsuvad eesmärgid ning pühenduvad neile tugevalt, olles eesmärgipärased ja toimides strateegiliselt. Raskusi kohates nad pigem suurendavad oma pingutusi veelgi. Ebaõnnestumist tõlgendavad nad kui vähese pingutuse tulemust. Nad lähenevad stressoritele enesekindlusega, et saavad harjutada kontrolli.
See näitab, et eneseusul on oluline roll mängida suuremates inimsaavutustes.
Oluline roll on ka balansi säilitamisel. Kuigi inimene võib olla järjepidev ning tegutseda edasi hoolimata tagasilöökidest, peab ta olema võimeline seadma endale saavutatavad ala-eesmärgid.
Olles endas juba tõesti ülemäära kindel, ei liigu ta enam kauge soovitud eesmärgi poole, sest näiteks lihtsalt ei ole võimeline saavutama seatud alaeesmärke mõistliku aja jooksul, kuigi usub, et on.
On mitmeid eri võimalusi, kuidas langeda valearvestuse ohvriks. Inimene võib end alahinnata ja võib ülehinnata. End alahinnates ta ei hakkagi pingutama, ennast ülehinnates alustab ta tegevust, kuid ei tule sellega ettenähtud tasemel või ettenähtud aja jooksul toime. Teine võimalus on, et inimene hindab enda võimeid õigesti, aga hindab valesti eesmärgi saavutamiseks vaja minevat – kas peab eesmärki liiga lihtsaks või liiga keeruliseks – ja valib endale vale nõutud taseme.
Siiski, inimesed, kes hindavad end kõrgemalt kui peaks, võivad jõuda kaugemale, kui need kes on rohkem objektiivsed oma keskpärasuse hindamisel – riskides esimesed võivad sattuda oma seni ilmnemata võimetele, ning õpivad paremini teostama ka „metatõhusust".
Olles õppinud olema tõhus, peaaegu laitmatu oma tegevustes ja enesekontrollis, jääb tihtipeale paljudele ikkagi midagi nagu puudu... Teinekord ka „metatõhusus" ei tööta nii hästi kui sooviks...
Bandura enesetõhususe kontseptsioon sobib hästi kaaslaseks sellele, mida usust arvan. Lähenen usule mingis mõttes süsteemiteoreetilisest vaatepunktist – usk kui vajalik süsteemi omadus, suundumus, mis on tal selleks, et muude väliste süsteemidega kohaneda või sisemist alasüsteemide tasakaalu säilitada. Kuna süsteemid on keerukad, siis on määramatuse aste kõrge. Stabiilsus võib kesta kaua, kuid sama moodi kui on stabiilsus tugev, võivad äkki ilmneda suured kõikumised. Matemaatik Ian Malcolm ütleb ettenägelikult raamatus „Dinosauruste park" : „Keerukad süsteemid võivad käituda ettearvamatult."
Ometigi keerukad süsteemid ei lagune enamasti koost, just tänu sellele, et ka ootamatud liikumised on tegelikult hoitud kooskõlas sisemiste tendentsidega.
Süsteemid võivad lõppeda või ebaõnnestuda, sest igal asjal on oma aeg kesta. Kuid kõige hullem, mis ühe süsteemiga juhtuda võib, on see, kui ta lihtsa lõppemise asemel langeb kaosesse või vastupidi – temas kaob üldse suund ja differentseeritus. Seega on muu hulgas tähtis, et süsteemil oleks liikumise suund, kui ettearvatavuse ja kaose vaheline tasakaal.
Mõnede inimeste seas on levinud idee-väärtus, et anda endast parimat, „luua parimat võimalikku tõenäosust". Ka mulle hakkas see suhtumine-sõnastus meeldima, olles kunagi lugenud mõnedest shamaani-kaldega raamatutest laitmatusest, ja ka märganud siin-seal ühiskonnas levinud vaimse suhtumisena.
Nüüd hiljuti Matrix III vaadates sain aru, et selle mitmesõnalise kontseptsiooni võikski vast asendada ühe hea ja lühida sõnaga: „usk". Usk ei ole päris kindel teadmine ega ka mitte pelk lootus. Siin on oluline erinevus.
Usutakse tõesti millegisse, mis on vaid tõenäosuslik, kuid mitte kindel. Selle pärast pole ta teadmine. Samas kui lootmine on lihtsalt ootus, et ehk midagi juhtub, ilma ühel juhul selle millegi jaoks pingutamata või teisel juhul koguni teadmata, kas sündmus üldse saab mingitel oletatavatel tingimustel võimalik olla.
Usk võimaldab lõpuni välja minna, ka eluga riskida, teades et ehk jõutakse tänu sellele soovitud eesmärgini. Ja paradoksaalsel moel teinekord just nimelt ainult tänu sellele, et mindi viimase peale välja, jõutaksegi eesmärgini. Usk on nagu tunnustus mingile väärtusele, mida hinnatakse kõrgelt ja soovitakse selle nimel tegutsemas püsida. Teadmine millegi väärtusest ei pruugi jõudu anda, kuid uskudes väärtuse olulisusesse ja saavutatavusse saab inimene jõudu juurde tegutsemaks raskel teel, mis teda sinna viib. Usk on justkui see Bandura käsitletud sisemine tegevuse hindaja, mis võimaldab püsivalt takistustele vastu pidada.
Usk ja teadmine ei vastandu, parem on kui nad käivad käsikäes. Usk ei pruugi olla meeleheitlik või pime tegutsemine olukorras, kus ei teata, mida tahetakse. Parem on siiski eluvõitlusse asuda koos teadmisega, mida tehakse.
Usk on hea sõna, sest seostub hästi inimesega.
Kahtlustan, et meil on selle jaoks eraldi närviringid olemas, mis aitavad selle nähtusega seonduvaid mõtteid, tegevusi, tundeid paremini ja tugevamini organiseerida. Usk on midagi, mis võib innustada kõiki inimesi, ka neid, kes ei tea kõiki süsteemilisi keerukusi välja kuulutatud eesmärkide ja asjade taga. Ka neile, kes neid keerulisi mõttekäike tunnevad, on vaja mingit märki, mis asendaks keerukad süsteemid ühe sümboliga, mis semiootiliselt vahendaks kogu ülejäänud seostekuhja.
Inimese tähelepanu maht on piiratud – uuemad uuringud räägivad, et vaid 4 ühikut. See arv on oluline. Inimese mõistekasutuse areng on imikueast täiskasvanueani ning ka läbi inimajaloo tulenenud just sellest, et ollakse võimeline üha rohkem mõisteid korraga meeles pidama ning neid tänu sellele efektiivsemalt siduma. Iga ühik on väga kallihinnaline. Arvatakse, et 2 ühikuga inimesed ei suuda kirjutada, nende joonistused on teistele arusaamatud. Nad ei mõista asjadevahilisi suhteid – on ainult seosed. 3 ühikuga inimesed õppisid kirjutama ning meile arusaadavalt joonistama, kuid ei suutnud veel teaduslikult mõelda. Alternatiivina võisid nad taibata asjadevahelisi suhteid, kuid mitte meelde jätta. Nendel siis kolmas ühik võimaldas olla kirjutamise puhul sümboliliseks vahendajaks kahele esimesele või joonistamise juhul olla suhte kandjaks. Teaduslikus mõtlemises jääb kolmas ühik suhte määrajaks, neljas võimaldab tekkinud süsteemi siduda ühe sümboli-mõistega. Struktureerimine ja tähelepanu mahu arvestamine on ülesannete lahendamises väga oluline, kuigi enamasti ebateadlik.
Nüüd, kui keegi millegagi tegeleb, ja samal ajal peaks aina meeles pidama kauges tulevikus asuvat lõppeesmärki (mitte tavalist tegevusega otsesemalt seotud eesmärki), siis see koormaks tähelepanu kohe märgatavalt. Pakun välja, et usk on midagi, mis mingis mõttes on üks täiendav tähelepanu ühik – selline püsiv ja globaalne, mida pidevalt ei saa vahetada uute mõistetega, kuid mis sellegi poolest on mõisteline.
Bandura kontseptsiooniga sidudes võiks sõna „usk" mingil määral paigutada sinna, kus paikneb Bandural teadmine/usk käitumise ja tulemuste seosesse. Miks pean vajalikuks siduda Bandura kontseptsiooni oma oletusega usust? Selle pärast, mõlemal võiks olla teinetest vaja. Usk on küll võimas asi, aga teinekord jääb sellestki väheks. Nagu ka jääb väheks pelgast enesetõhususest.
Inimene võib uskuda, et kord tema väärt teod vilja kannavad, kuid kohe selgub, et ka enesetõhusus on vajalik. Bandura käsitleb asju, et mida veel vaja on, et parimal moel eesmärgini liikuda.
Tahaksin rõhutada sõna „usk" erilisust. Bandura käsitleb küll tajutud kontrollikeset, kuid vist mitte päris usku. Usu aspekt on oluline just selle pärast, et ta võib-olla on seotud „sisseehitatud" närviringidega ning mahutada mõtetesse ära veel ühe olulise ühiku informatsiooni. Kui tegu oleks „sisseehitatud" süsteemiga, võib arvata, et seda saab stimuleerida õige mitmel moel peale kognitiivsete arvestuste-mõttekäikude. Oluliseks muutuvad emotsioonid, ja mitte ainult. Kui Bandura eneseregulatsioonis on samuti emotsioonid olulised, siis on need pigem valdkonnaga seonduvad. Bandura rõhutas, et enesetõhusus on tihtipeale valdkonnaspetsiifiline. Olen sellega nõus.
Usk võiks olla midagi, mis on püsivam ja globaalsem. Midagi kestvamate eesmärkidega seoses. Kestvamad eesmärgid seonduvad tihti tulemustega, mida on raske ennustada ka siis, kui oled laitmatult pingutanud – kui määramatus on päris suur. Sellist liiki tulemuslikkuse kohta käiva usu käivitamiseks võib vabalt olla, et peale emotsioonide juhtimise saab kasutada ka muid võtteid. Näiteks nagu kunagi tantsisid shamaanid ümber tule või nagu paljudes religioonides on praegugi suur rõhk rituaalidel. Need on kehalised toimingud ning sõltumata sellest, mis emotsioonid kaasas käivad – stimuleerivad nad aju veel mitmeid muid tunnetuse-kanaleid mööda. See võib seletada, miks on väidetavalt mõned liikumised head või mingid asendid ja tegevused. Või kasvõi lihtsalt jooksmine või päikese vaatamine? – nad tekitavad usaldust ja usku, et ebamäärasused võidetakse. Alati ei pruugi neil olla ainult sümboolset tähendust, selleks et juba jõudu andvalt mõjuda.
Samas aga, kui õnnestub nad siduda mingi sümboolse tähendusega, siis saab anda konkreetse eesmärgi ja mõtte ajus olevatele „usu närviringidele", mis saavad rituaalse liikumise poolt stimulatsiooni. Liikumise-näite toomise selgituseks lisan oletuse, et liikumine on oluline ehk selle pärast, et kunagi arengus oli ju kehaline aspekt – tegevus ja samuti puhkus – tähtsad elu tasakaalu ning suuna olemasolu indikaatorid.
Siit hüpoteesist võib vast tuletada mõned rakenduslikud ideed jõu hankimise kohta.
Bandura mudelit abiks võttes võib veel oletada, et on olemas kaks täiesti erinevat, kuid teineteise jaoks vajalikku ning justkui ahela lülidena ühendatud usku: üks on usk endasse ja oma arenguvõimesse, hoopis teine on usk väärtustesse.
Miskipärast on muutunud populaarseks rõhutada seda esimest, nagu oleks tegelikult olemas vaid üks usk ning selle ühe koha võiks ühtedel piisavalt täita näiteks usk endasse või teistel jällegi usk mingisse religiooni, ja see üks universaalne usk saaks edukalt asendada muud uskumused.
Võib-olla tuleks neile kahele usule lisada ka olulise kolmanda tasakaalustava komponendi - teadmised [põhjuse-tagajärje vaheliste seoste kohta], aga teadmiste ja usu vahelisi seoseid ma seekord pikemalt arutlema ei hakka.
Kasutatud kirjandus:
„Self-efficacy", Albert Bandura
„Ärijuhtimise psühholoogia", Anti Kidron
„Ajajuhtimine", Aino Siimon
----------------------------------------------------------------------------------------
Muid hilisemaid seoseid
*
http://en.wikipedia.org/wiki/OptimismAntonio Gramsci famously called for "pessimism of the intellect, optimism of the will": the one the spur to action, the other the resilience to believe that such action will result in meaningful change even in the face of adversity.
Hope can become a force for social change when it combines optimism and pessimism in healthy proportions. John Braithwaite, an academic at the Australian National University, suggests that in modern society we undervalue hope because we wrongly think of it as a choice between hopefulness and naivity as opposed to scepticism and realism.
Uurida
