2. oktoober 2000

 

Tajumine

 

Objektid tuntakse ära mingite oluliste joonte järgi.

Äärmuslik näide oleks linnuriigist. Linnuvanemad tunnevad oma järglased ära punase laigu järgi - see on siis linnupoegade suu. Käopojal on punane laik suurem, käopoeg ise on ka suurem. Tulemus on see, et see stimuleerib vanemaid rohkem ning käopoeg saab aina rohkem toitu ning kasvab aina suuremaks. Teised linnupojad samas surevad nälga enamasti lõpuks.

Selles näites oli objekti ära tundmine programmeeritud geneetiliselt, kuid hetkel pole oluline, kas programm on geneetilise päritoluga või on elu jooksul omandatud.

Inimestega on samamoodi. Nad tunnevad millegi ära ja otsustavad oma tegusid mingite lihtsate üldjoonte järgi, süvenemata liigselt iga objekti detailidesse. Seda lihtsalt ei jõuaks teha, ma mõtlen kõike jälgida.

Nii nagu otsuseid võetakse vastu heuristikute järgi, nii ka tajutakse maailma heuristikutega.

Pakun, et osad inimesed mõtlevad kiiremini ja suudavad luua rohkem seoseid just tänu sellele, et neil on äratundmise valemid lihtsamad ning sisaldavad vähem konkreetseid nõudmisi - on üldisemad. Kuni selleni välja, et mõni tegelikult oluline joon isegi ei pruugi olla väga rangelt tarvilik, et objekti tunnetus tekiks.

See viimane, pakun, annab näiteks võimaluse loovuse tekkeks - sa vaatad kõigest mingit adru mererannas, kuid sinu kognitiivne süsteem tunneb seal ära kõikvõimalikke nägusid ning loomi jne. Need oleksid inimesed, kes 'kõnnivad pealpool pilvi'.

Osad inimesed aga oleksid selle teooria järgi aeglasema mõtlemisega - nad kontrolliksid igal objektil järgi rohkem detaile, selleks et seda ära tunda. Nad on kriitilisemad oma maailma tajus - 'kahe jalaga maapeal'.

Oletan, et see seletab, miks öeldakse, et mõned kunstnikud on tundlikumad kui muud inimesed - nad tajuvad ning teevad otsuseid lihtsamate valemite põhjal, üldistavad ning tunnevad midagi ära üksikute joonte põhjal, joonte põhjal, millest võiks ära tunda ka midagi hoopis muud. Loomulikult ei pea see olema üldine reegel - loov inimene võib olla loov ka muudel põhjustel kui see, et ta lihtsalt tajub maailma enamasti nii.

Hea oleks, kui inimesed õpiksid seda 'tajumise kriitilisust' juhtima - kui vaja, siis suudaksid mõelda loominguliselt ning luua tohutul hulga kujutluspilte. Näiteks ajurünnaku puhul, kui igasugune kriitika välja lülitatakse. Inimesed suudaksid välja rabeleda 'täiskasvanute maailmast' - näha asja teise pilguga, siseneda 'oma maailma' ning säilitada seda ettekujutust. Samas on see omadus natuke häiriv oluliste otsuste vastuvõtmisel ning maailma tajumisel küsimustes, kus tuleb objektiivne olla. Võiks olla, et siis saaksid inimesed oma kriitikameele volumi jällegi kõvemaks keerata, vastavalt vajadusele.