14. september 2000   *** Ma ei tea, kas sind huvitab see, mis ma siia edasi kirjutan, aga kui.. siis loe. Mul pole miskit selle vastu, kui selle lehekülje vahele jätad. Lugesin hiljuti Castanedat. Tead sellist ? Ta on üks nõid, kes õppis mehhikos indiaanlaste juures. Mulle meeldis viis, kuidas seal asju seletati ja kirjeldati, st see sobis mu maailmasüsteemi.. Seal polnd miskit tilulilu juttu, kui hea tema lähenemisviis on, või et mingit asjatut tule ümber kargamist... (viimasega sarnast natu oli, peyote-katkused jne.... kuid nagu nõia seletuses selguski, et need polnud olulised, need on mõnedele inimestele vajalikud tähelepanu ja mõtlemise petmiseks, kõrvale juhtimiseks..) Natuke enne seda just vaatasin esimest korda Matrixi filmi... (nagu sümboolses mõttes tegin seda oma arvutist). See aitas mul hiljem Castanedast hulga paremini aru saada.... Oled sa kunagi kuulnud sellist mõtet, et kõik, mis me ümber on, on vaid kirjeldus ? Matrixis oli see miskit, mis oli me silme ette manatud ühe hiiglasuure süsteemi poolt... Nojah. ma mitte ei hakka nüüd matrixi sündmuste käiku ümber jutustama, see, mis filmis konkreetselt toimus, pole ülcegi oluline... Tähtis on pigem, et ta kattus taas ühe süsteemiga, mis viimasel ajal on aina rohkem kinnitust saanud väga erinevatest allikatest nii lähenemise kui ka ajaloolise päritolu mõttes. Seepärast kirjutan, et tahan sel teemal mõtteid jagada ja otsin inimest, kes kah midagi taolist tunnetanud ja mõtelnud on. Tahan kuulata, mis teistel sellest ütelda on. Castaneda õpetaja don Juan kirjeldas maailma kui koosnevana kahest osast: Tonal ja Nagual. Tonal on see, mis on me silmade ette manatud, kirjeldus, kuidas meile õpetatakse maailma nägema sünnist saadik.... Me asume nagu ühe muna sees.. kuid olemas on veel nagual, 'teisel pool', kus ei kehti meie kirjeldused ja loogika... see on nagual... need kaks asja, tonal ja nagual, ei saa eksisteerida korraga ühes kohas. Matrixis oleks siis nende analoogideks virtuaalne maailm ja reaalne maailm, kuhu miljonid ja miljardid inimesed, kes lihtsalt elavad oma elu, et kord surra, kunagi ei jõua. Nad ei tahagi - kui neile sellest rääkida, ilmselt nad oleksid liiga inertsed. Pigem nad kaitsevad oma maailmakorda & pilti, nii kuidas suudavad. Piirangutest hoolimatta. Castanedas on nagual see, kuhu ja kust tagasi liiguvad nõiad vastavalt oma soovile. Mis on siis see nagual ? Olen päris palju lugenud tuumafüüsikast ja ka seal on jõutud millegi taoliseni... juba Einstein tahtis luua peale oma kuulsa relatiivsusteooria (mis siis antud jutus tähendaks tonali kirjeldust) veel ühendvälja teooriat, mis minu jaox samastub nagualiga. Samasugusena kirjeldavad seda välja ka joogid, ehkki omas keeles, kuid siiski küllaltki arusaadavalt ja ilma mingi erinevuseta. Nende sinnani jõudmise viis on vaid teine. (Isiklikult eelistan indiaanlase oma, sest see ei eitanud teadust, pigem kirjeldas, milleni see üldse jõuda võiks ning kus on piir, ning polnud seal ka sellist suhtumist nagu on idas - et on meistrid ja nendest alamal olevad õpilased. Muidugi oli õpetaja ka Castanedal, kuid see oli teistmoodi. Raamat ise on loetav juturaamatuna.) Muide, Einsteini elu eesmärk olevat olnud saavutada midagi, mis teeks võimalikuks, et kõik maailma inimesed saaksid olla õnnelikud, vabad ja saaxid end teostada... Tänapäeva füüsikas võiks seda ühendvälja nimetada ntx 'kvantsupiks' :) - see on miski, mis on kõikjal ja on pigem voolav kui tükkis (nagu on aatomid ja sellest väixemad osakesed pealtpoolt vaadatuna). (Niiet küsimus, kas seda saab jagada veel väixemax, osutub minu meelest mõttetuks. Küsimus on algusest peale valesti püstitatud, sellepärast ei saa sellele ka vastata. Minu arust oleks huvitav leida veel taolisi valesti püstitatud küsimusi maailma asjade kohta, see võix olla heaks teejuhiks alternatiivsetele vaatenurkadele.) See miski siis täidab kõik ja on pidevas liikumises. Võtaksin võrdluseks jõe - ta voolab oma sängis, mille kujuteldavateks kallasteks on siis hetkel aatomite või osakeste kuju, ning mille vormid ta võtab, pealtnäha moodustades meie katsutava ja meelega tajutava maailma. Seestpoolt on kõik aga hoopis teine... Oletan, et mida rohkem naguali või kvantsupi või ühendvälja või energia või olgu see mis iganes, poole liikuda, seda rohkem tuleb esile üleminekutsooni, kuni jõutakse puhta ühendväljani, seda rohkem hakkavad kehtima uued seadused ja kaovad 'kõvas' maailmas kehtivad füüsilised piirangud. Mõned neist piirangutest on ületatud ka füüsikute poolt. Siiski on need ületamised tegelikult rohkem kehtivad 'elusas' kui 'elutus'. Füüsikud saavad oma tulemusi vaid hiiglaväikestes momentides ja hulkades. On leitud osakesed, mis ei hooli ajast, st nad on omavahel sünkroonis momentaalselt, mitte valguse kiirusel; veel enam, nad 'teavad' ajas ette, mis ees ootab (ntx labürindis, missuguse kujuga see on) ja käituvad vastavalt, et tekiks tulevikus teatud olukord. Seda hetkel pikemalt ei seleta. Tahcin vaid juhtida tähelepanu, et kui mõnisada aastat tagasi olid füüsikud need, kes lõid meie praeguse determineeritud ja 'tükilise' maailmapildi, on nüüd just nemad need, kes räägivad midagi hoopis vastupidist. - Midagi taolist, et kõikjal on elu ja kõik elab ning kõik on üks. Milleks mulle kõik see ? Asi selles, et usud sa või ei (sel juhul sa pole vist siiani lugemisega üldse jõudnudki), kui ma olin päris väike, ütleme nii 3-4 aastane, ei teadnud veel sõnu 'energia' ja muud taolist, ei olnud veel õppinud lugema ning mängisin oma klotsidega... Mäletan selgesti korda, kui istusin suures toas ja vaatasin vanaaegse 'Singeri' õmblusmasina ning laua jalga ning mõtlesin või tundsin, et kõik see voolab, seestpoolt, mis ma näen - see, mis praegu on laud, on järgmisel hetkel mänguklots, siis minu jalg ning lõpuks hoopiski õhk teises toas ja võibolla köögis askeldav ema või toit, mida ta oli valmistamas. Üritasin seda mitmel korral teistele kirjeldada, kuid see ei õnnestunud. Mõtlesin veel palju sellest, kuid lõppude lõpuks jäi see ikka lihtsalt mingiks teadmiseks kusagil mu teadvusesopis. Nüüd korraga on sellele aga niipalju kinnitusi tulnud niivõrd erinevatest allikatest. Noh, võiks veel tuua naljakamat sorti näitena Levi, kes kirjeldas 'Universumi teadmiste keskpanka', mida tasub oma mõttes 'programmeerida', et panna oma elus juhtuma teatud asju. Levi on psühhiaater. Vaffa huumoriga muide. Ma küll ei tea, kas ta ise uskus seda, aga ilmselt oli ta mõte igatahes selles, et kui inimene midagi usub, siis ta ise astub samme, et selleni jõuda. (see oli nüüd tonali häbematu kommentaar minu naguali propaganda peale;) Aga mis on siis kõige selle mõne arvates lihtsalt filosoofia mõte ? Miks mitte lihtsalt tõepoolest elada ära oma elu ja surra nii, nagu sündisidki ning jätkata aina ning aina samamoodi ? Minu jaoks on selles 'filosoofias' tõetera ning kõike teadmist võib kuidagi heaoluks ning hüveks ära kasutada... kunagi. Selles mõttes ntx pole head ega halba, halb on samamoodi hea, algselt, kuid lihtsalt ta on niiöelda 'valesti paigutatud'. Kui sa paned kokku puzzlet ja teed seda valesti, siis see ongi see, mis on midagi taolist, nagu on 'halb'. Tuleb vaid tükid õigesse kohta tõsta... kuid kindlasti ei tohi ühtegi tükki hävitada ja ega tegelikult neist ei saagi lahti (kuhjates nad ntx kõik ühte nurka;). Castaneda kirjutas, et elu on mõttetus. Niiet on valida, kas lõpetada elamine, või elada (ning loodusjõud meid seda tegema ju on pannud (seega on elamine meie loomulik olemise viis), milleks vastu prussida ? - või kui, siis tehkem seda juba, mis mõtet on mõttetult passida ?) teadlikult, et elu on mõttetus ning siiski olles selle võimaluse valinud, teha seda parimal moel, mida suudad, anda endast parim. Enamus inimesi vireleb ja ootab surma, kuid siiski ei sure. Mõned keskenduvad meeletult naudingute tagaajamisele, kuid see siiski on vist kaugel teadlikkusest ja vastavast toimimisest. Ükskord sureme niikuinii ning pääseme mõttetusest, kuid seni miks mitte anda oma parim ning katsuda olla õnnelik, vaba ning ennastteostav ? Ning jõuda naguali või Nirvaanasse või kuhu iganes, et võiksime siis sealt vabalt tulla ja minna, millal aga tahame millal nagual tahab. Tegelikult oleme me kõik üksi ja seda igavesti, kuid olgu siis juba vajutades punast nuppu oma peas ning olles rõõmsad ning püüdes anda terakest sellest teistelegi, kellest hoolime. See viimane on tegelikult ilgelt raske. Palju raskem, kui iseendaga toime tulla ja vaid enda vastu hea olla, ehkki ilma selleta ei saa alustadagi vist ning sellenigi jõuda võib kunagi päris keeruline olla. Ükskord sureme niikuinii ning pääseme mõttetusest, kuid seni miks mitte anda oma parim ning katsuda olla õnnelik, vaba ning ennastteostav ? Katsuda teha kellelegi peale endagi veel head? Ning jõuda naguali või Nirvaanasse või kuhu iganes, et võiksime siis sealt vabalt tulla ja minna, millal aga tahame millal nagual tahab. Joogidel on see, mis paneb 'energia' liikvele, mis tekitab selles võnkumise ning sunnib seda muutuma ning võtma maailma kuju - karma. Ja et karma ise ei ole sama, mis 'energiaväli', ning et viimane on ikkagi primaarne. Kuid samas ei saa öelda, kumb oli ennem, kas puu või seeme. Mõlemad on alati olnud. Selle ülaloleva lõigu kohta ei tea ma palju... tahaks. Kõige selle kohta tahaks veel palju teada. Mis mõtted Sinul tekkisid ? Ka Matrixi maailm oli loodud algselt inimestele kohaks, kus kõik saaxid olla õnnelikud ja kus poleks muresid. Kuid filmi poleks, kui selles süsteemis poleks võimust võtnud killuke sellest süsteemist endast ning.. jah, see on selle filmi sisu ja Matrix oli tehislik maailma kirjeldus. Kuid meie elame tõelises maailmas ning siin ei ole häid, halbu ega rumalaid. Rumalaid võibolla on. Aga sel juhul oleme me kõik, inimesed, rumalad ja mitte vähe. Isegi nõiad on ning nad ei eita seda. Tahaksin teada, mida sina arvad maailmast, nii sellest 'reaalsest' poolest, kui ka milline on sinu 'oma maailm' ? Äkki sa kirjutaksid ? Olen nüüd sulle kirjanud oma maailmast käesoleval hetkel (see on tõesti nii käesoleval hetkel, kuid samas on ta alati selline olnud, kuid mitte nii aktuaalne, kuigi ega ta praegugi seda väga palju ole). - ütlesid kord, et ei taha eriti oma maailma pähe määrida kellelegi. Nüüd mina jällegi ei taha sulle pähe määrida, nagu sa peaksid sellest jutustama. Aga ma olen valmis sind kuulama/lugema, kui sul tuleb tahtmine mulle või kasvõi enda jaox midagi hästi/halvasti kirjeldada. (mina tegin seda vist halvasti, lohakalt ja kiiruga, ei andnud ühti oma parimat, aga olgu olla:). Rääkida meeldib mulle sellest rohkem, kuigi kehtib sama reegel, kui sulgi (minu oletus) - ei taha sellest eriti kellegile rääkida, tavaliselt isegi siis, kui küsitaxe. Ei tea miks. Jah.. väga pikk sai (sepik?).    ***