Copyright © by Robert Schrader

Tõlgitud:
Robert Schrader. Tutkielmia joogan merkityksestä.
Suomen Yogaliitto ry:n julkaisusarja n:o 8. 1976.
Tõlkija Virve Külaviir

 

 

Jooga tähendusest

 

I. VALVSUS

Meel kujundab reaalsuse

Maailma tajumise viise on palju, maailma, mis on väljaspool meid ja meis endis. Paljud filosoofid ja psühholoogid on näidanud, et meie endi maailmatõlgendused mõjutavad suuresti meie tavateadvust. Tõlgendused tuginevad eelarvamustele ja ootustele, hirmudele ja soovidele. Need sõltuvad ka sotsiaalsest keskkonnast, vanematest, sõpradest ning nende hirmudest ja soovidest, mida nad on meisse üle kandnud. Selliselt kujunenud tõlgenduste abil mõistame me oma kogemusi, neile rajanevad meie ootused ja neid kasutame siis, kui püüame selgitada endale hämmastavat maailma enda ümber ja enda sees. Nii õpib meie meel muutma tõelust, tõlgendades seda oma soovidele ja hirmudele vastavalt. Meel töötleb aktiivselt tõelust endale kasulikumaks. Selles protsessis moondub aga tõelisus ise. Meel on nagu masin, mis kasutab reaalsust toorainena valmistoodangu saamiseks, toote, mis võib erineda vägagi palju algsest toorainest. Meil on kalduvus takerduda sellesse tootesse, neisse tõlgendustesse, selle maailma kujutlusse ka siis ja võibolla just eriti siis, kui kujutlus hakkab varjama sidet reaalsusega, mis sellele isegi vastu sõdib.

Nii on meil oma kujutlused ümbritsevast füüsilisest maailmast, sellest, mis selles on tähelepanuväärne ja mis tähtsusetu, kasulik ja tarbetu, toetav ja mittetoetav. Meil on kujutlus ka üksteisest. Teame, milline teine on, või milline ta peaks olema, ning kujutleme, kuidas ta saab meid aidata või takistada. Oma kogemustest teame, et neil kujutlustel ei ole palju tegemist sellega, milline see isik tegelikult on. Näiteks siis, kui keegi mõistab meid täiesti valesti, märkame mõnikord, kuidas tema meist loodud kujutlus takistab tal meid näha sellisena nagu me oleme. Aga meil on ka iseendast, sageli soovidel ja hirmudel põhinev ettekujutus. Mõnikord miski neist kujutlusest murdub või hajub, nii et hetkiti näeme ilma nendeta, aga suurema osa ajast hoiame me neist kõvasti kinni, kuni lõpuks taipame, et me enam ei ripu nendest kinni, vaid nemad meist. Nad hakkavad määrama, mida me näeme või teeme ja me hakkame elama illusiooni maailmas, maailmas, mille me oleme ise loonud.

Kujutlused tekitavad probleeme

Neis kujutlustes ja tõlgendustes kui sellistes ei ole midagi halba, midagi paha pole ka selles, et inimesel on loomuomane kalduvus kujutlusteks. See võib teenida palju kasulikke ja loovaid eesmärke. Kujutlused muutuvad halvaks siis, kui me kasutame neid valesti. Me muudame nad millekski, mida nad ei ole - samastame nad reaalsusega. Enamuses maailma traditsioonidest püütakse võidelda kalduvusega segada kujutlused tõelise reaalsusega.

Näiteks hinduismis on arusaam, et tavaline maailm või tavalise taju maailm on maya - illusioon, millest peame me vabanema et leida tõelus. Aga sageli on seda õpetust valesti mõistetud, See ei tähenda seda, et oleks kui kaks maailma, üks neist kujutluste maailm ja teine tõeline maailm kusagil kaugel väljaspool meid või sügaval meie sees. Seega ei mõelda, et maailmu oleks kaks, vaid et on üks maailm ja kaks lähenemisviisi sellele. Me võime seega maailma vaadata läbi illusioonide või vaadata teda sellisena nagu ta on.

Legend räägib mehest, kes kõndinud metsas. Äkki näinud ta peaaegu oma jala ees ohtlikku madu, kes näis kohe-kohe ründavat. Mees seisatunud hirmunult, teadmata, kas peaks paigale jääma, pakku jooksma või hoopis ise madu ründama. Pea hakanud ringi käima, kui ta vabisedes oodanud mao hammustust. Ja siis, kui mees shokist olnud kaotamas enesevalitsemist - just siis, kui ta olnud kindel, et pääsemislootust ei ole, söandanud ta mao poole veel pilgu heita ja märganud oma suureks kergenduseks, et tee peal polnudki madu, vaid köiejupp. Madu oli tema meele loodud tõeluse vale kujutlus. Enam ei pidanud ta võitlema oma mõtete ja tunnetega, et otsustada, kuidas probleemi lahendada. Ta nägi nüüd, et polnudki mingit probleemi.

Maailmas eksisteerib ka tõelisi probleeme, aga on ka lugematult meie enda meele looduid. Kuidas õppida vabanema oma meele poolt loodud kujutlustest? Kuidas saaksime õppida, mitte ühe hoobiga kõrvaldades oma kujutlused, vaid neid valitsema, nii et nad ei valitseks meie üle? Kuidas õppida nägema oma kujutlusi sellistena nagu nad on?

Vägivaldne vapustus või vabanemise tee?

Vahest üldiseim viis, millega meid vabastatakse meie ettekujutustest, on meist endist sõltumatu. See juhtub siis, kui kogeme oma elus vapustusi. Vapustuse hetkel seisatatakse meel, kujutluste looja, soovid, hirmud ja ootused haihtuvad. Ettekujutused varisevad kokku. Vapustus on omamoodi vägivaldne meie olemusele: justkui loodus ja reaalsus maksaks tagasi sellele väärate kujutluste tehtud vägivallale endile. Selline shokk on mõnikord looduse viis sundida meid ärkama. Sellisel juhul on meel põhjani vapustatud, ta sunnitakse nägema ja kuulama. Aga selline juhtum langeb meile lihtsalt peale ootamatult ja mõnikord hävitab see samaaegselt ettekujutustega ka meie meele. Kas siis pole mingit võimalust valmistuda reaalsusega kohtumiseks? Kas on mingi võimalus vältida oma kujutluste maailma takerdumist nii, et ainult selline vägivaldne vapustus paneks meid ärkama?

Kui selline võimalus on olemas, peaks see meid kuidagi sundima vabastama nii jäigast kinnihoidmisest neist kujutlusest ja tõlgendustest. See peaks meid õpetama, kuidas vähehaaval lõhkuda müüre, mis lahutavad meid tegelikkusest, nii et nende lammutamiseks ei oleks vaja vapustuse vägivalda. Konstruktiivne tee nende müüride ettevaatlikuks kõrvaldamiseks kulgeb meditatsiooni vormide harjutamise kaudu. Need viivad meid vaikusesse, kus me lihtsalt märkame reaalsust, püüdmata seda muuta, edasi tutvustan lühidalt kaht meditatsiooniliiki ja samal ajal vastavat kaht vaikuse tasandit.

Passiivne meditatsioon

Esimest meditatsiooniliiki võime nimetada passiivseks meditatsiooniks. Siin püütakse saavutada sisemise rahu seisund, milles aktiivne meel on vaigistatud, seisund, milles ollakse täiesti ärkvel, aga ei mõelda midagi. Kõik inimesed on vahel ehk sellist seisundit kogenud, kuid vähesed on selle väärtusest teadlikud ja seepärast pööravad vähesed sellele erilist tähelepanu. Paljud asjaolud võivad sellise sisemise vaikuse saavutamisele kaasa aidata. Näiteks võivad mõnikord meid selleni viia jooga füüsilised asendid. Kehalist ehk hatha-joogat harjutatakse mõnikord vaid lõõgastumise või keha ergutamiseks. Aga need, kes on joogaga tegelenud, on vast märganud, kuidas mõnikord on keha nii lõõgastunud ja meel nii vabanenud häirijatest, et lihtsalt tekib tühjus, kaunis vaikuse seisund. Paljud joogasse kuuluvad hingamisharjutused, kus hingamine on sügav, aeglane, rütmiline mitte ainult ei värskenda keha, vaid ka rahustavad ja vaigistavad meele.

Peale selle on olemas meditatsioonitehnikaid, mis taotlevad spetsiaalselt selle vaikse, passiivse, vastuvõtliku seisundi saavutamist. Üldiselt liitub nendega meele suunamine millelegi, mis toob kaasa vaikuse, mitte aga vaikusele endale. Nimelt vaikusele endale keskendumine üldiselt ei õnnestu, sest vaikus, millest me siin räägime, on väljaspool püüdlust. Ja mida enam me seda püüdleme, seda vähem me seda näime saavutavat. Ilma püüdluseta tuleks vaikus aga justkui tagauksest.

Üks lihtne meditatsioonimeetod on nimelt väga sarnane eelpoolmainitud hingamisharjutustele. Pelga rütmilise hingamise asemel keskendutakse spetsiaalselt hingamisele, pööratakse tähelepanu sisse- ja väljahingamise jälgimisele. Kui siinjuures kaotatakse keskendumine, mõte läheb rändama muudele asjadele, tuleb tähelepanu leebelt ja ennast süüdistamata tagasi tuua oma hingamise rütmi jälgimisele. Meel tundub aeglaselt üha vähendavat ja vähendavat oma tegevust ja kui liikumised vaigistuvad, kergeneb ja lihtsustub ka hingamine, nii et lõpuks vaevalt märkamegi end hingavat ja mõnikord võib kogeda, alguses küll vaid hetketi, täielikus vaikuses, kus meel ei jälgi enam hingamist ega häirivaid mõtteid ega kujutlusi, ei jälgi see ka mingit spetsiaalset mõtet ega objekti.

Paljud meditatsioonimeetodid on selle sarnased. Näiteks tähendab mantra-meditatsioon leebet keskendumist mantra kordamisele. Mantra on silp või häälik (nagu om või sohum) või ka tähendust sisaldab lause. See meditatsioonivorm ei ole ainuüksi Idas kasutusel olnud. Sellel on pikk ajalugu ka lääne kloostrisüsteemis, kus vastuvõttev, passiivne vaikus saavutati sageli hääletu palve kordamisega, mida tavaliselt nimetati Südame palveks või Jeesuse-palveks. Sageli ühendatakse aga hingamise- ja mantra-meditatsioon, nii et osa mantrast lausutakse meeles sisse hingates, osa väljahingamise ajal. Kõik see ja paljud teised meetodid aitavad saavutada vaikset ergast seisundit, kus kujutlusi ei esine sel lihtsal põhjusel, et kujutluste looja, meel, on seisatunud. Sellise meditatsiooni regulaarne harjutamine mõjutab meie elu üllataval kombel: see ei muuda meid laisaks või suletuks nagu võiks ehk arvata, vaid see näib uuendavat ja elavdavat meid, nii et meie igapäevased ülesandedki muutuvad meeldivamaks ja vähem koormavaiks.

Aktiivne meditatsioon

Selline meditatsioon võib olla ka ettevalmistuseks sügavamale meditatsioonile ja kõrgemale vaikusele. Võib ette tulla aegu, mil tühjus tundub täituvat ja mil vaikus tundub saavat heli või meloodia. Siin tuleb meil tegemist teatud aktiivse meditatsiooniga. Meel justkui tühjendataks oma tavalisest sisust ja hakkaks täituma millegi muuga. Ma ei tunne ühtki meetodit, mille abil neid jõude, valvsust ja märkamise-mõistmise hetkede tulekut saaks tagada. Need näivad tulevat omal ajal, ootamatu kingitusena. Me saame vaid õppida üha enam sellistele hetkedele avanema, arendades eelpoolkirjeldatud vaikuse ja vastuvõtlikkuse passiivset seisundit. Aktiivne meditatsioon toob meile midagi, mis on vaikuses või väljaspool seda. Mõned ütlevad, et see lähtub Jumalast, teised oletavad, et see on tõeline Ise või alateadvus. Võibolla aga ei peagi me otsima oma teadmise kingituse andja nime enne kui suudame selle kingitusena vastu võtta. Sellistel hetkedel oleks kui näeksime maailma esimest korda. Kõik näib kummalise, võõra, värske ja uuena, tunneme end kui uuestisündinuna, ärganuna. Müürid, mis eraldasid meid loodusest, teistest inimestest, iseendast, on kadunud ja samal ajal leiame tõeluse mingi külje mõistmise. Selle uue maailma kummastust tasandab veel miski. Me nimelt tunneme sügavat lähedust selle uue maailmaga, justkui see oleks miski, mida me iseenda sügavuses alati oleme tundnud ja millega alati oleme üks olnud.

II MEDITATSIOONI VÄÄRTUS

Sõna "meditatsioon" on kasutatud mitmeti nii ida kui ka lääne traditsioonis. Tänapäeva inimesed oletavad sageli, et meditatsioon tähendab mingit põhjaliku mõtisklust, mis on suunatud teatud sügavale probleemile või teemale. Kuid sellinegi mõtlemine jääb üldiselt veel nö. tavapärase mõtlemise tasandile. Mulle tundub, et on olemas mõtlemine, mis ei ole tavapärane ja seepärast võib seda nimetada meditatiivseks mõtlemiseks, kuna meditatsiooni enamus vorme, eriti selle algvorme, ei saa kuidagi mõtlemiseks pidada. Vastupidi, taotluseks on lahti saada alateadvuslikust mõtlemisest, meele lakkamatust aktiivsusest. Selles püüeldakse meele vaikusele, mitte sellisele nagu magades või teadvuseta olekus, vaid sellisele, kus oleme nagu elaksime valvsalt jälgides midagi - puud, ookeani, last või teise inimese kannatusi. Sellistel hetkedel tunneme, et meele pidev tegevus, mõtete vool, mis hoiab ülal alalist sisekõnet või lobisemist, just see lahutab meid sellest vaiksest vabaduse seisundist. Nii võime me öelda, et meditatsioon oma põhiolemuselt on teatud sisemine vaikus. Kui on olemas sügavamaid meditatsiooni tasandeid, mil meel muutub jälle aktiivseks ja mõtted tõusevad tavapärasel tasandil tundmatust sügavusest, võib neid sügavamaid tasandeid saavutada vaid siis, kui kõigepealt oleme õppinud meelt vaigistama, et olla avatud ja vastuvõtlikud millelegi, mille tavapärane mõtlemine meie eest hoopis varjab.

Vaikuse leidmine

Kuidas saaksime me õppida vaikusesse astumist? Tõenäoliselt on meie kõigi elus olnud hetki, mil meie üle on laskunud vaikus, ja meenutades neid hetki, võime meelde tuletada, mida me siis tegime, ja selliselt avastada, millised asjad võivad meid meditatiivsesse seisundisse viia. Vahest võime ehk meenutada, milline vaikus, rahulik olek tekkis kui vaatasime mõnda aega mere vaikset lainetust või hõõguvate süte viimset kustuvat hõõgu. Igaühel meist on olnud selliseid hetki, isegi keset tööd ja toimetusi. Võime end aidata vaikuse leidmisel, meenutades, mis varem on meid selleni viinud.

On olemas ka teatud vaikuse leidmise meetodeid, mis on välja arendatud nii ida kui ka lääne traditsioonide piires. Enamus neist meetoditest kasutavad ära asjaolu, et meele hoiab tegevuses selle pidev klammerdumine ikka uutest ja huvitavamatest objektidest. Seega võib oletada, et meele rahutust saab vaigistada, kui keskendatakse see ühele objektile. Selleks objektiks võib olla mistahes: joogas keskendutakse lihtsalt hingamise jälgimisele või korduvale helile (mantrale) või mingile nähtavale objektile (jantrale). Sageli on väidetud, et teatud asjaolud edendavad eriti tõhusalt meditatsiooni: suurt rõhku on näiteks pandud mantra iseloomule või "vibratsioonile" või sõnade tähendusele, kui mantraks on palve. Kuid kasutatagu millist meditatsioonimeetodit tahes, igaüks peab oma kogemuse põhjal leidma selle, mis on tema jaoks kõige tõhusam. Me oleme kõik erinevad ja igaüks peab mingit meetodit teistest väärtuslikumaks.

Meditatsiooni lõõgastav mõju

Milliseid eeliseid toob kaasa meditatsioon? Kõige ilmsem mõju on lõõgastumine. Astudes vaikuse sisse, kogeb inimene nii meele kui ka keha sügavat lõõgastust. Tundub, et just mõtete ja sisemise kõne vool hoiab meele rahutuna ja keha pinges. Kui õpime soovi korral aeglustama või isegi seisatama oma mõtte, kogeme kergenduseks just kui võetaks meie õlult koorem. Hakkame kogema meele rahu.

Siiski peame ütlema midagi meditatsiooni abil leitava lõõgastumise iseloomu kohta. Üldiselt võime eristada kaht lõõgastumise põhivormi. Esimene on meile kõigile tuttav: see lõõgastumine seostub unisuse ja magamisega. Selline lõõgastumine on ärkveloleku vastand. Kuid on olemas ka teistsugune lõõgastumise liik, mis liitub meditatsiooniga, milles inimene tunneb end pigem ärkvel olevana. Ta tunneb olevat ergas, tähelepanelik, täiesti teadvel, olles aga täiesti lõõgastunud. Sugugi ei tuleks arvata, et selles kogemuses on midagi kummalist ja müstilist. Kui meenutada, võime aduda, et meie igaühe elus on olnud rahu ja heaolu hetki, mil on kogetud seda lihtsat, vaikse vabaduse seisundit. On vajalik vaid ära õppida sellise seisundi õnnistust ja õppida seda edasi arendama.

Ja siiski on mõned tähele pannud, et püüdes mediteerida, ei saavuta nad päris lõõgastumise seisundit, vaid esimese. Teisil sõnul, nad hakkavad end tundma unisena. Millest see tuleb? Mõnikord on seletus väga lihtne ja seostub meditatsiooni asendiga. Kui meditatsiooni püütakse harjutada selili lamades, voodis ja veel pehme padi pea all, ei ole sugugi üllatav, kui mediteerija kogemata uinub. Seetõttu on parem istuda sirgelt. Ideaaliks on mingi klassikaline meditatsiooni asend või vähemalt neile nii lähedane asend kui võimalik. Kui on vajadus toestada selga või istuda toolil, enne kui lihased on piisavalt tugevaks saanud, et istumine ilma sellise toeta võimalik oleks, on siiski parem püüda hoida selgroog sirge, istuda toetavalt ja püüelda siis võimalikult lähedale mõnele klassikalisele meetodile.

On veel aga teinegi põhjus, miks meditatsioon võib harjutaja uniseks teha ja selle põhjuse uurimine võib vast meile õpetada meditatsioonist enam. Usun, et meditatsioon muudab meid enam tundlikuks oma vajadustest. Kui inimene on väga lõõgastunud ja pingevaba, ergastuvad meditatsioonis tema meel ja aistingud. Seda kogeb ta suure rahulduse ja väga meeldivana. On siiski aegu, mil oleme ükskõiksed ja nürid, mitte seepärast, et vajaksime und, vaid seepärast, et pidev mõtlemine ja muretsemine tekitab pinget ja kulutab energiat. Sellisel juhul ergastab meditatsioon meid, muudab meid erksaks ja samal ajal lõõgastunumaks. Mõnikord vajab meie keha aga tõeliselt sügavat und, kuigi me pole sellest teadlikud või pinge tõttu ei suuda me rahuldada oma une tarvet. Sellistel kordadel püüab meditatsioon taastada tasakaalu ehk meenutada meile meie vajadusi. Teisil sõnul, kui meditatsioon teeb meid uniseks, olekski hea kuulata oma keha nõudmisi ja püüda leida võimalus veidi magada. Tavaliselt neil kordadel on väga kerge uinuda ja uni on hea ja värskendav.

Lõõgastumise kunst on meile kõigile väga vajalik. Lõõgastumine tähendab pingetest vabanemist. Pinge põhineb hirmul. Hirm ei ole mitte ainult paljude valude allikas, vaid see on ka paljude teiste negatiivsete ja hävitavate tunnete, nagu viha, ahnus ja kadedus, algus ja juur. Paljudele piisaks, kui lõõgastumine olekski ainus meditatsiooni tulemus. Selle tõeliselt lõõgastavat mõju tunnevad kõige selgemini need inimesed, kes harjutavad meditatsiooni regulaarselt. Kui soovitakse teisigi tõestusi, võib mainida, et teadlased on hakanud uurima lõõgastumise sügavust meditatsiooni ajal. Nad on uurinud füüsilisi muutusi, mis mõõdavad lõõgastumise sügavust, nagu vererõhk, hingamise ja südame rütm ning naha elektriline (galvaaniline) takistus. Tõsi on, et meditatsiooni ajal on keha lõõgastumine märgatav, ilmselt isegi täielikum kui unes või hüpnoosis.

Meditatsioon toob kaasa erksuse

Meditatsioonil on aga ka veel teisi mõjusid. Üks neist on selline erksus, mida kogeme lõõgastunuina mediteerides. Normaalselt suleme me end paljudele asjadele oma ümbrusest, hulgume minevikku ja tulevikku ja teistesse paikadesse suunduvatesse mõtete soppides, oleme kõikjal mujal peale meie ees oleva reaalsuse. Pingete ja meele tegevuse tõttu on meil peaaegu võimatu erksalt millelegi keskenduda, uppuda või imenduda mingisse asjasse täielikult. Märkame, et pidevalt esile tulevad uued mõtted tõmbavad meie tähelepanu endale. Püüdes keskenduda, märkame siiski, et mida kõvemini üritame, seda halvemini see õnnestub. See tuleneb ehk sellest, et keskendumine ei ole pingutuse tulemus, vaid kaasneb siis, kui meil õnnestub nõrgendada haare meid häirivate mõtete voolust. Meditatsioon viib meele rahu seisundisse, milles erksus on kergemini saavutatav. Kõigepealt võime lihtsalt tähelepanelikult teadvustada vaikust. Kui juurdume vaikusesse, hoomame, et võime pöörata tähelepanu teistelegi asjadele. Võime meditatiivse erksusega jälgida hääli enda ümber, lindude, tuule või muusika helisid. Võime sügavalt teadlikuks saada oma kehast, teadvustada, millal vajame und ja millised toidud on meie jaoks parimad ning tunda end ebamugavalt, kui teeme kehale midagi ebasoovitavat. Võime õppida nägema enda ümber olevaid asju uut moodi - selgemini ja sügavamalt. Ja mitte ainult meie füüsilised meeled ei muutu erksamaks, vaid me saame teadlikumaks ka teistest inimestest ja nende vajadustest ning iseenda sügavamatest tasanditest.

Meditatsioonist jõudu

Tahaksin mainida veel ühte meditatsioonist saadavat kasu. Meditatsioon annab meile ka jõudu. Sellest näeme, et meditatsioon ei ole aktiivse elu vastand; see ei ole tunde ega mõtte vastand. Vastupidi, meditatsioon toidab meid nii, et meie tunded ja mõtted muutuvad vähem lammutavaiks. Me ei otsi meditatsiooni rahu ja vaikust mitte nende endi pärast, vaid seepärast, et meie aktiivse elu pingelisus, ebaõnn ja tühjus väheneks.

Võib olla, et jõud ja toibumine, mida tunneme endas meditatsiooni tulemusel, on lihtsalt lõõgastumise tagajärg. Nimelt siis, kui meele ja keha hävitav pinge järele annab, on võimalik toitvat energiat kasutada parematel eesmärkidel. Hajumise asemel energia hoopis koguneb. Meditatsioonist saadaval jõul võib olla ka veel teinegi seletus. Usun, et kui me arendame võimet olla sisemiselt vaikne, avaneme me üha enam võtmaks vastu meis ja meist väljaspool olevatele erilistele jõududele ja tarkusele. Näib, et meie tavaline taju tuleb enne tühjendada, kui seda saab täita millegi uuega. Meie arvates võib meditatsioon aidata meil saada vastuvõtlikumaks jõududele, mida me sageli ei märkagi, sest meil on kogu aeg nii palju tegemist.

Kuidas me kasutame meditatsiooni mõjusid?

Eelpool on selgitatud mõningaid tähtsamaid meditatsiooni mõjusid. Aga on vast vajalik öelda veel midagi sügavamas mõttes meditatsiooni tähtsuse kohta. Minu arvates on meditatsioonil vaieldamatult eelpool loetletud mõjud. Meditatsiooni toodavad kasud tuleb õigesti ära kasutada, sest võimalik on ka nende valesti kasutamine ja raiskamine. Meditatsioon on jõu allikas, aga jõud iseenesest on neutraalne ja me peame hoolikalt jälgima selle kasutamist konstruktiivsetel ja mitte hävituslikel eesmärkidel. Lõõgastumise varjus võidakse suhtuda hoolimatult teiste kannatustesse, tähelepanelikkus võib kaasa tuua tunde, et ollakse teistest nutikam, osavam ja jõudu võidakse kasutada teiste ja isegi iseenda vastu.

Me vajame tõelist kriitikavõimet, et kasutada ja suunata meditatsiooni jõude. Me ei tohi kasutada neid oskusi valesti. Me ei tohi mõelda, et meditatsioon teeb automaatselt meist paremad inimesed, sama vähe kui miski muu füüsiline või psüühiline meetod automaatselt tervendaks meid, justkui poleks tahte harjutamine sealjuures enam sugugi vajalik. Meditatsioon, samuti nagu toiduvalik, harjutused ja õppimine, on jõu allikas, jõud aga ei ole paremaks saamine, kui seda ei kasutata konstruktiivselt, ja jõud võib tõeliselt ennasthävitav olla ning siis pole see sugugi enam õige jõud.

Milliseid hindamismeetodeid me võime kasutada? Kuidas osata kasutada jõudu, mida me saame? Kuidas saame me kindlustada, et meie motiiviks ei ole kasusaamine, vaid arenemine inimesena? Mõned inimesed näivad hindavat oma edenemist meditatsioonis selle järgi, milliseid subjektiivseid ekstaasi ja õndsuse kogemusi nad meditatsiooni ajal saavad. Nendes kogemustes endis pole kindlasti midagi väärat ja neist võib olla isegi palju kasu, aga need ei saa olla hindamise aluseks. Samuti ei saa me öelda, et inimene on paratamatult endisest paremaks saanud, kui ta tunneb end pärast meditatsiooni hästi. Ainus kõlblik hinnangu alus on armastus või osadus, mis on maailmas iga suure traditsiooni eesmärgiks. Meditatsioon nagu mistahes muu, teeb meid paremaks vaid sedavõrd, kuivõrd me kasutame oma jõudu ja erksust armastuseks, osaduse ja kontaktide loomiseks. Selline osadus või armastus, mille poole me püüdleme, ei ole kergesti saavutatav ja seetõttu vajame me selleks jõudu. See sisaldab endas hirmu ja viha võitmist, see hõlmab osadust nendega, kes on erinevad.

Alati valitsevad inimeste vahel erinevused. Alati on neid, kes asetavad esiplaanile selle või teise usundi või filosoofia. Alati jäävad eksisteerima erinevad tõlgendused selle kohta, mis on õige jooga või tõeline kristlus. Niikaua kui me peame endast erinevaid inimesi oma vaenlasteks, tuleb meile ikka ja jälle meelde tuletada ja korrata, et me peame oma vaenlasi armastama. Niikaua kui me püüame avalikult või varjatult sundida inimesi olema endaga ühel meelel, ei ole me ära õppinud vägivallatuse aate tähendust ja meie püüdlused siis vaid suurendavad maailmavalu, selle asemel et seda vähendada. Me ei peaks püüdma erinevusi hävitada. Siis peaksid ju teised inimesed muutuma meie sarnasteks või siis peaksime meie ise nende sarnasteks muutuma. Küll aga võime me mõista, miks nad seda ei taha, kui meenutame, kuidas me ise soovime olla just need, kes oleme. Meil ei ole õigust nõuda või eeldada, et kõik inimesed peaksid harjutama joogat, seda enam, et teistelgi pole õigust nõuda, et me peaksime lõpetama jooga harjutamise. Paljud teed viivad ühele ja samal eesmärgile.

Senine maailmaajalugu on lugu inimeste erinevuse alusel tekitatud hävitustest. Kuid nii see ei peaks ju olema. Meie erinevused võiksid olla loovad, selle asemel et need on hävitavad. Me võime oma erinevustest palju õppida. Me peaksime otsima jõudu ning tähelepanelikkust ja kartmatust, suutmaks armastada üksteist erinevustest hoolimata ja ka just seetõttu. Kui meditatsioon võib meid selles aidata, on selle väärtus hindamatu, mõõtmatu.

III ARMASTUS

Mis on armastus?

Moraalsed väärtused erinevates kultuurides ja erinevatel aegadel on, teadagi, väga erinevad. Kuid on ka tõsi, et peaaegu kõikides kultuurides on targad mehed pidanud eriti tähtsaks üht moraalset väärtust - armastust. Eriti ristiusus peetakse armastust eriliselt tähtsaks ja mõned ütleksid, et ristiusule on iseloomulik see viis, mis moodi ta tõlgendab armastuse kõige põhilisemat tähendust ja selle jõudu. Jeesus võttis kõige tähtsama kokku kahes käsus: armasta oma ligimest nagu iseennast ja armasta Jumalat. Paulus ütles, et kristlase tunnusmärgiks on usk, lootus ja armastus ja et suurim neist on armastus. Suured mõtlejad, kes rõhutavad vägivallast hoidumist, peavad seda armastuse väljenduseks ja avaldumise vormiks. Seepärast tulekski meil uurida armastuse olemust, et õppida tundma selle väärtust, jõudu ja sellega seotud probleeme.

Mis on armastus? Sellist mõistet on mõnikord raske otsekohe mõista ja seepärast oleks ehk alguses kergem uurida, mis armastus ei ole. Võime seda teha kahte moodi, kõigepealt, uurides armastuse vastandeid, ja teiseks, uurides armastuse moonutusi ehk asju, millest tahame teda lahutada.

Armastuse vastandid; viha, ükskõiksus ja hirm

Milliseid asju on peetud armastuse vastandeiks? Vast kõige ilmsem vastand on viha. Mõnede meelest halvem ja veel enam armastuse vastand kui viha, on hoolimatus. Teised aga ütlevad, et hoolimatus ja viha mõlemad põhinevad ühel ja samal asjal, nimelt hirmul, mis on põhjuseks võimetusele armastada. Me ei pea lahendama siin küsimust, mis on armastuse tõeline vastand. Mingis mõttes on need ehk kõik. Midagi selgub armastuse olemusest, kui vaadata lähemalt, mil moel need vastandid armastusega vastuolus on. Mida saame õppida armastusest, uurides, mil moel see erineb vihast? Kui viha pidada mingiks vastumeelseks, siis armastus on millegi külgetõmbejõud. See näib väga küll lihtsana, pole aga sugugi nii lihtne. Mõned on nimelt öelnud, et armastus ja viha ei ole vastandid, vaid ka polaarsused. Teisil sõnul, armastus ja viha on omavahel seotud nii, et kus on üks, seal on ka teine, ja kui üks kõrvaldada, kaoks ka teine. Kõik me oleme täheldanud, et meie viha suundub mõnikord just nendele, keda me kõige enam armastame. Mõned psühholoogid on öelnud isegi, et armastuse ja viha vaheldumine on täiesti loomulik ja terve ja et viha allasurumine on ebaterve. Nende arvates on vihameelsete tunnete vaba väljendamine vahend neist vabaneda ja asemele tulebki armastus. Kuivõrd see optimistlik nägemus paika peab, ei võta see aga arvesse asja teist külge: kui väljendame armastust vabalt, võib seegi ära kuluda ja asemele tulla viha. Minu arvates mõte, et armastus ja viha on üksteisest sõltuvad, ei ole eriti hirmutav ega ka mitte eriti meeltülendav. Kas on olemas armastust ilma vihata ja kas selle taotlus on isegi arukas? Või peab meis alati armastus vihaga segunema?

Ükskõiksus

Armastuse ja viha vaheline sõltuvus tähendab seda, et kui me vihkame, siis väljendame vähemalt seda, et viha objekt ei ole meie jaoks ükskõik. Seepärast pole armastuse tõeliseks vastandiks mitte viha, vaid ükskõiksus. Selle nägemuse järgi kuuluvad armastus ja viha terve, jõulise elu juurde ja ükskõiksus tähendab halba, kiretut, omamoodi surnud ellusuhtumist, kõrvaletõmbumist elu sündmustest, isegi laiskust ja hirmu. Kindlasti on alust sellel, et ükskõiksus on armastuse vastand. Armastus on tugev tunne ja seepärast esindab see jõudu. Aga kui ükskõiksus ja hoolimatus on armastuse vastandeiks, siis on see ka viha vastandiks. Mõni võiks isegi soovitada, et pääseda vabaks vihast, peaksime me taotlema ükskõiksust.

Esitatud on isegi sellist arvamust, et vägivallast hoidumine on sama mis ükskõiksus, seda sellelt aluselt, et mõlemas püüeldakse kirglikke tundeid alla suruda või kõrvaldada. Nii vabanetakse vihast ja hirmust, samal ajal aga ka armastusest. Vägivallast hoidumine oleks siis vaid teatud tundetus, hoiaks aga ära teiste kahjustamise. Seda võiks nimetada negatiivseks ehk passiivseks vägivallast hoidumiseks. See on siiski midagi muud kui positiivne ehk aktiivne vägivallatus, mis on sama mis armastus, kui peame armastust jõuks, positiivseks teistest inimestest hoolimiseks ja mitte ainult pelgalt viha puudumiseks.

Hirm

Kas saame me õppida midagi armastusest, pidades seda hirmu vastandiks? On öeldud, et armastus tõrjub eemale hirmu ja paljud tahaksid lisada, et hirm tõrjub kõrvale armastuse. See on vastuolus selle väitega, et armastus on haavatavaks ja hüljatuks saamise hirm, millega liitub armastav tegevus nende suhtes, keda kardetakse. Nii vaadatakse armastust kui nõrkust ja need, kes armastavad, oleksid nagu argpüksid, kelle ainsaks püüdluseks oleks meelitada neid, kes muidu võiksid nad hüljata või neid kahjustada. Kuid kui me peame meeles, mida mõtleme, öeldes, et armastus on hirmu vastand, märkame, et me ei saa nimetada sellist hirmunud suhtumist armastuseks. Nimelt, kui märkame, et mõne inimese armastuse taga on tegelikult hirm, tunneksime vahest kaastunnet tema vastu, aga vaevalt nimetaksime tema tunnet armastuseks. Samuti nagu mõni püüab osaks saada armastust, tekitades hirmu, siis tavaliselt õnnestub tal äratada inimestes vaid viha.

Ja nüüd jõuame hirmu ja viha suhte juurde. Vägivallast hoidumine on ilmselgelt viha vastand, aga see on ka hirmu vastand. Sel põhjusel öeldakse joogas, vägivallatuse õpetuses, et eesmärgiks on hirmust vabanemine. Seda hirmu peetakse viha põhjuseks, samuti nagu viha on vägivalla põhjus. See seletab, miks inimesed suhtuvad sageli neisse sama vägivaldselt, kes neid kardavad, kui neisse, kes neid vihkavad, sest nad näevad, kui kergesti võib hirm vihani viia. Olen mõnikord imestanud, miks loom, näiteks koer, muutub ründavaks mitte ainult viha kohates, vaid ka märgates, et teda kardetakse. Arvan põhjuse seisnevat selles, et ta näeb hirmus viha seemet. Ta teab, et kui hirmu tundval inimesel oleks relv, siis muutuks hirm vihaks ja vägivallaks. Võime isegi nii öelda, et hirm ja viha on sellelt seisukohalt vaadatuna peaaegu üks ja sama asi. Küsimus on vaid jõus: vaenlast kohates väljendab inimene oma vastumeelsusetunnet vihana, kus ta on tugev, ja hirmuna, kui ta tunneb, et on nõrgem. Inimene tahab pääseda oma vaenlasest. Viha on soov teda hävitada või ta põgenema sundida, hirm aga soov põgeneda või taganeda, aga suhtumine on olemuselt sama.

Hirm ja viha on seega ühtemoodi armastuse vastandid. Ükskõiksus on samuti armastuse vastand, aga samal ajal on see ka hirmu ja viha vastand, mistõttu mõned peavad seda vooruseks. Mida oleme eelpoolöeldust õppinud armastuse olemuse ja selle väärtuse kohta? Kas oleme tõdenud, et armastus ja viha, nii nagu armastus ja hirm, võivad olla teineteisega seotud ja isegi lahutamatud? Kuid kuigi me seda tunnistame, on meil ikka veel üks probleem, sest kas me võime pidada armastus-viha (või armastus-hirm) kombinatsiooni inimese loomulikuks seisundiks sel alusel, et peaaegu kõik inimesed elavad ju selliselt. Kõigil meil on oma armastus ja viha ja hirm. Kõik me oleme kogenud, kuidas armastus võib muutuda vihaks või kuidas ühe inimese armastamine võib viia teiste vihkamisele ja hirmule. Võib küsida, kas on üldse arukas pidada sellist armastust väärtuseks, mille poole peaksime püüdlema? Meil aga on juba selline armastus, ja see ei ole see armastus, mis meil puudub, mille poole peaksime püüdlema ja mida me pole isegi veel tajunud.

Armastuse moonutused: sentimentaalsus ja omistuslikkus

Järgnevalt vaatleme mõningaid armastuse väärastunud vorme. Armastuse moonutus ei ole sama mis selle vastand. Moonutus on eksitusseviivam, kuna ta esineb valerõivais. Ta esineb armastusena, aga pole seda. On olemas mitmesuguseid armastuse moonutusi, kuid kavatsen vaadelda vaid kaht kõige tavalisemat. Esimene on sentimentaalsus. Sentimentaalne armastus on vaid tunne, üsna nõrk ja kasutu. Meenutatagu siiski, et armastus on jõud, väga võimas tunne, mis võtab arvesse teisi inimesi ja mis paratamatult viib tegudeni. Sentimentaalsus on ilmselgelt väärastunud armastus, sest ta on nõrk. Üks selle põhjusi, et mõned inimesed ei soovi pidada armastust põhilisimaks väärtuseks, on see, et nad usuvad armastust olevat sama mis sentimentaalsus. Kindlasti on neil õigus, sest sentimentaalsel armastusel on vähe, kui üldse, väärtust. Need, kes väidavad armastavat inimkonda, ei tee siiski peaaegu midagi selle heaks, näitavad, et nad on vaid sentimentaalsed. Inimene, kes väidab armastavat ka neid, kes talle õigupoolest ei meeldi, mõtleb samuti armastusest selles väärastunud, sentimentaalses mõttes. Selline "armastus" on õigupoolest väga sarnane ühele armastuse vastandile, nimelt ükskõiksusele.

Teine väga üldine moonutus ehk jäljendus on omistuslikkus. See on üks põhjus, miks armastust on rünnatud. Omistuslik, samuti nagu sentimentaalne inimene arvab, et ta armastab. Kuid ta hävitab armastatu, sest röövib talt iseseisvuse ja vabaduse, üritab oma armastuse objekti omamoodi alla kugistada. Omamissoovi ei saa süüdistada jõu puuduses või tegevusvõimetuses nii nagu sentimentaalsust. Sellel on isegi palju enam jõudu, võibolla sama palju kui vihal ja hirmul. Seda on oodatagi, sest omamissoov kuulub armastus-viha sündroomi hulka, on tegelikult selle põhjuseks. Omistuslik inimene tahab omada seda, mida ta armastab. Kus ta märkab, et tema armastuse objekt ei nõustus sellega, muutub tema armastus hirmuks, vihaks ja sageli vägivallakski.

Isekas armastus

Ja nüüd jõuame vast asja tuumani. Omamissoovi aluseks on isekus. Inimene tahab teist inimest ära kasutada. Selline isekas armastus viib hirmu ja vihani. Senini oleme me rääkinud sellisest armastusest, millega liitub ka viha. Vahest aga ei peakski sellist armastust armastuseks nimetatama, sest me ei pea ju sellest rääkides silmas tõelist armastust. Isekust oleksime võinud eelpool mainida ka kui armastuse vastandit, sest juba sel alusel oleks isekas armastus mõistena võimatu tähendama armastust. Selline "armastus" on tavaliselt soov või igatsus. See on teatud jõud või tunne, mille põhjuseks on omamise nälg või nõrkus. Seda võiks nimetada isegi deemonlikuks armastuseks, hoolimata sellest, et selline armastus, omamisnälg, on üsna üldine. Kui sellisest armastusest teha eriline voorus või kui see segatakse ära kõrgema armastuse vormiga, muutub asi ohtlikuks. Selle asemel tuleks seda näha osana inimese seisundist, asjana, millel on oma koht, aga mis ei ole meie tõeliseks taotluseks.

Armastuse kõrgem vorm

Mis oleks armastuse kõrgem vorm? See on ebaisekas ehk altruistlik armastus. See on ebaisekas, aga mitte tundetu. See pole ükskõiksus, mis on tõelise armastuse vastand. Niisamuti nagu ükskõiksus, on see selline olemise tasand, mille puhul hoitakse ära armastuse ja viha vaheline sõltuvus, teisil sõnul, selle tasand on teine, åigem armastusest ja vihast nii kõrgemal kui ka sellest allpool. Võiksime seda kujutada järgmiselt:

Armastus (ebaisekas)

Armastus või soov (isekas) ------------------ Viha (ja hirm)

Ükskõiksus

Niisiis on tõeline armastus sama kaugel isekast armastusest kui vihast ja hirmustki. See on ükskõiksuse täielik vastand. See pole nõrkusest tekkinud kirg, mis paratamatult viiks vihani, vaid tõeline armastamise võime. Siin võime tõepoolest rääkida armastamise võimest, armastuse jõust. See armastus pole isekas, vaid ohverdav. Kui inimeses on selline armastus, annab ta rõõmuga oma täiusest, selle asemel et täita oma tühjust, võttes jõudu teistelt. Siin võime aga kokku puutuda ilmse probleemiga, sest võime küsida, kelles on selline armastus. Seda ei saa olla kelleski, isegi mitte hetkeliselt. Minu arvates on selline armastus vaid Jumalal. Me ei saa kunagi omada seda ja seetõttu ei saa me sellega ka uhkeldada. Sellegipoolest võib selline jumalik jõud voolata läbi meie ja me võime seda armastust kaudselt väljendada. Kuidas leida sellist annet? Siin seisabki meie ees suur probleem. Kas selline armastus on meie kohustus? Kas me peame armastama selles kõrgemas tähenduses? Ja kui see on kohustus, siis kas selle nõudmine pole mitte täiesti ebareaalne? Võibolla peaksime me rahulduma madalama armastuse vormiga?

Mis on selline madalam armastus muud kui just selline isekas armastus, mida meil kõigil juba piisavalt on?

Armastuse käsk

Oleme näinud, et Jeesus vähendas käskude hulga kahele: armasta Jumalat ja armasta oma ligimest. Neis käskudes näevad mõned algpõhjust paljudele läänemaistele sotsiaalsetele ja psühholoogilistele probleemidele. Nimelt kui inimest kästakse armastada, kas siis saab ta tõepoolest seda käsku täita? Kas armastus pole tunne? Kas võin vaid tahte abil muuta oma tundeid või näiteks muuta oma pikkust? Kui inimesel kästakse armastada, nii et ta tunneb oma kohustuseks armastada, kuid ei suuda tunda armastust, siis kas ta peab armastust teesklema? Kas see ei sunni teatud silmakirjalikkusele, kus sõna "armastus" taha peidetakse igasuguseid isekaid tegusid? Kas see ei tähenda oma isekate tunnete peitmist ja seega ka iseenda petmist?

Vana ja Uue Testamendi vahel on üks huvitav erinevus või õigemini - rõhuasetuse muutus. Vana Testamendi käskudes rõhutatakse käitumist. Inimesel kästakse hoiduda tapmast, varastamast jne. Tapmine ja varastamine on käitumisvormid. Need on teod, mida iga suhteliselt terve isik suudab valitseda. Kuid sageli on märgatud, et Jeesus võttis need käsud seesmiselt omaks. Ta ütles, et juba tapmise soov, st. mõtegi on juba patt. Aga kas suudame me valitseda oma sisemisi seisundeid samamoodi nagu võime talitseda oma väliseid tegusid. Kas suudame ainuüksi tahtmisega vabaneda vihkamisest või jääbki see vaid teeskluseks? Kuidas võib meilt armastust, sisemise seisundina mitte ainult välise käitumisvormina, nõuda, kui me ei suuda valitseda oma sisemisi seisundeid? Kas Jeesus oli utoopiline unistaja? Kas tema idealism polegi viinud mitte sellele hävituslikule silmakirjalikkusele ja tunnete allasurumisele, mis tänapäeva maailmas valitseb?

Kindlasti teadis Jeesus ilmselget tõde, et tunded ja sisemised seisundid ei ole otseselt meie valitseda. Mida ta võis siis silmas pidada? Usun, et ta mitte ainult ei muutnud Vana Testamendi käske, vaid muutis kogu arusaamist sellest, mis on käsk. Armastuse käsus ei tuleks näha sunniviisilist kohustust, vaid selles võib näha hindamisalust, eesmärki, suunda. Me peame püüdma selgusele jõuda selles, mis teeb meid armastavamaks. Me peame olema avatud nendele asjadele, mis viivad meid armastusele lähemale. Me peame otsima ja ära kasutama kõike, mis meid aitab, kuigi vähehaaval - saama armastavamaiks.

Usun, et Jeesus pidas silmas just seda, kui ta korduvalt rõhutas, et me peaksime puud hindama ta viljade järgi. Viljadeks on armastus. Me peaksime otsima võimalusi, mis tõepoolest aitaksid meil rohkem armastada. Me peame olema alati ausad ja mitte sisendama endale, et armastame, siis kui me seda ei tee. Me ei saa pidada armastuseks selle vastandeid või selle moonutusi või seda madalamat armastuse vormi, millele on omane isekus. Kõige vähem peaksime me aga rahulduma isekuse ning oma patususe teadvustamise ja tunnustamisega ja arvama, et sellest piisab. Meid on kästud armastada ja see tähendab, et me peaksime avanema kõikidele asjadele, mis teevad meid armastavamaks. Sellised asjad on Jumala annid. Jumal on armastus. Kõik, mis aitab meil rohkem armastada, on Jumalast.

IV. Armastus ja kurjus

Kas on kristluses ja joogas mingi aade veel kesksem kui vägivallatus? Vaevalt mingid teised uskumise süsteemid on sama tugevalt rõhutanud vägivallatust kui kristlus ja jooga. Ja siiski on sageli vägivallatust valesti tõlgendatud. Ühed peavad vägivallatust pelgalt ükskõiksuseks ja oletavad seda tähendavat vaid seda, et tuleb sulgeda silmad kurjuse eest. Sellisel ükskõiksusel ei ole aga midagi tegemist ei kristluse ega ka joogaga.

Võidakse öelda, et vägivallatus on ideaal, mille teostamine oleks võimalik vaid täiuslikus maailmas. Kõik me teame, et meie lõhestatud, allakäivas maailmas on mõnikord vägivald vajalik. Vägivallale tuleb mõnikord vastu astuda just vägivallaga. Kui ma näen meest tapmas last, siis võib ainuüksi minu julm ükskõiksus takistada mul kasutamast jõuvõtteid tema takistamiseks, kui muud võimalust ei ole. Kohutav oleks see kurjuse ja kannatuse rohkus, mis oleks tulemuseks, kui kõik politseijõud kaotataks. Ja siiski mõjub kurjuse vastu astumiseks kasutatav vägivald väga piiratult. Parimal juhul võib see mõjutada inimese käitumist, kuid sisemiselt ei näi see teda parandavat. Kui vihaga täidetud inimese suhtes väljendan ise viha, siis enamasti ma vaid suurendan tema viha. Väga vähesed on vanglasse sattudes muutunud leebelt armastavaiks hingedeks. Kuigi näilikult nende viha on lahtunud või hävinud - nad ei käitu enam vihameelselt või isegi ei tunne enam vihameelselt - on nende sisemine seisund põhiliselt endine. Vägivaldsed survemeetodid, mida kohaldatakse nende vihameelse tegevuse puhul, on lihtsalt pannud nad kartma oma vihameelsuse väljendumist. Viha on vaid muundunud iseenda liitlaseks - hirmuks.

Nii arvame me sageli, et meil on õnnestunud muuta mõni inimene paremaks kritiseerimise, ähvardamise, karistamise või mingi muu sisemise või välise vägivalla meetodiga. Tegelikult oleme me lihtsalt seda inimest hirmutanud ja sundinud teda käituma nii nagu me talt ootame. Nii kasutame me siis hirmu, hoides teda ahelais, ja kuigi see hirm võib takistada teda asotsiaalselt või mingil muul moel ebasoovitaval kombel käitumast, võib hirm aga samal ajal tema jaoks olla ebatervislik. Võimaluse avanedes võib see jälle vihaks muutuda. Kas peale selle selline hirmuga tekitatud suhtumine on siis selline, mida me taotleme, soovime, et inimene tunneks. Soovime, et ta teeks seda, mis on õige, mitte hirmust, vaid lihtsalt seepärast, et ta tahab õigesti käituda. Soovime tema südame puhastumist. Ja siiski õnnestub vägivallal parimal juhul vaid asendada üks ebapuhtuse liik teisega: viha teiseks ebapuhtuseks, hirmuks.

Vägivallatus - mis see on?

Mis siis on vägivallatus ja kuidas see võiks vägivallast paremini kurjusega toime tulla? Esmalt tuleb meeles pidada, et vägivallatus on teatud armastuse vorm. See on armastav suhtumine sellesse, mis näib halvana. See on just see armastuse liik, mida pidas silmas Jeesus, öeldes: Armastage oma vaenlasi. Kas on arukas õhutada inimesi armastama ja olema vägivallatud nende suhtes, kellega nad juba tunnevad samastunud olevat. Me armastame teatud inimesi ja vihkame teisi. Mõnikord tunneme ühe ja sama inimese vastu nii viha kui ka armastust. See tähendab vaid seda, et selles inimeses on teatud iseloomuomadusi, mida armastame, ja teisi, mida vihkame. Ka meis endis on jooni, mida armastame, ja teisi, mida vihkame. Maailmas meie ümber on meie arvates nii armastatavaid kui ka vihatavaid asju: teatud asjad ja sündmused äratavad meie imetlust või omistussoovi, teised tekitavad aga viha ja tõrjumist. See kõik kuulub loomulikuna meie olemisse. Mis saaks, kui püüaksime armastada seda, mida tavaliselt oleme harjunud vihkama? Armastuse ja vägivallatuse ideega seostuv põhihoiak on leppimine. Leppides püüame me näilikult halva tagant või alt leida head ja tunnustatavat. Püüame head leida teises inimeses, iseendas või selles, mis juhtub. See aga ei tähenda, et jätaksime märkamata selle, mis on halb. See ei tähenda, et me oma vaenlasi ei märkagi. See ei tähenda, et me ei mäleta teiste või enda eksimusi. Ja see ei tähenda ka seda, et me püüame halba mitte kuulda ja näha. See tähendab just vastupidist. See tähendab seda, et me eriliselt uurime halba ja seda, mis näib olevat halb. Me peame püüdma minna otse halva sisse, juurteni, sellele äärmiselt lähedale, selle all oleva heani.

Kas kõik jõud on hea?

Teatud kristluse ja jooga vormidega liitub õpetus, mille järgi kogu jõud on põhiliselt hea, sest Jumal on kogu jõu allikas. Ühed peavad sellist õpetust pelgaks uskumuseks, teooriaks. Nende usk jääb aga üsna tühjaks. Teised aga võtavad selle õpetuse omaks, mitte ainult teooriana, vaid üha uuesti ja uuesti tõena kogetava asjana. Nemad on kogenud, et lähenedes halvaks, vastumeelseks või ebameeldivaks peetud inimesele, leiavad nad inimese, kellest võib leida meeldivatki. Nad on palju kordi kogenud, et selline külg neis iseendis, mis neile endile ei meeldinud, muutus tõeliselt oluliseks isiksuse osaks otsekohe, kui nad lakkasid võitlemast selle vastu ja andsid sellele õige koha. Nad on kogenud, kuidas nende meelest alguses vihameelsena tundunud mõte osutus lähemal vaatlusel just selleks, mida oligi vaja mingi sügavama eluprobleemi lahendamiseks. Nad on kogenud, kuidas ka katastroofiliselt tunduv sündmus võib olla hoopis puhta armu väljendus. Nad on näinud, kuidas viha ja hirmuga täidetud inimesed muutuvad, kohates tunnustavat suhtumist. Ja siis räägivad nad oma kogemusest ja südame põhjast, öeldes, et kõik on põhiolemuselt hea. Me peame vaid õppima nägema kõige olemasoleva headust ja jumalikkust.

Kuid on ka neid, kelle meelest see nägemus on ohtlik. Nad küsivad, kuidas võime me heaks kiita seda, mis on üdini halb. Kindlasti ei ole kõik halb ainuüksi kujutlus, ainult näilik. Kas pole mitte meie kohuseks võidelda halva vastu ja mitte see heaks kiita? Kas me oleksime pidanud Hitleri heaks kiitma? Kas me peame heaks kiitma oma vihatunded? Kas me peaksime leppima ebaõigluse, hirmu, haigusega? Kas pole möödapääsmatu, et me harjutaksime oma eristusvõimet, et osata selget vahet teha hea ja halva vahel?

Sellelaadne mõtteviis, kus maailm jaotatakse selleks, mida me armastame, ja selleks, mida vihkame, ei ole halb selle tõttu, et see selliselt asju jaotab. See on halb seetõttu, et selline eristus tehakse tunnete ja mitte teadmiste või põhjuste alusel. Me peaksime üritama vahet tegemata tunnustada mitte kõike kui head, vaid ka parandada ja teravustada eristust.

Heaks kiitmine ja hukka mõistmine - kas vastandid?

Mida me tahame siin öelda? Kuidas saame me öelda, et me peaksime leppima siis, kui oleks tarvis hoopis kritiseerida ja hukka mõista? Kuidas peame me suhtuma kurjusesse? Kui me selle hukka mõistame, on meie suhtumine hülgav: me võitleme selle vastu. Selline võitluspositsioon tundub aga kasutu, sest kurjus näib sellest veelgi kasvavat, mida enam me ta vastu võitleme, mida enam me teda püüame hävitada. Ja siiski, kui suhtume kurjusesse leplikult, näime leppivat paljuga sellisega, mis on läbinisti halb.

Kuidas saaks neid kahte - leppimist ja hukkamõistu - omavahel kokku sobitada? Me peame tunnistama, et kurjus on reaalsus, kuid samal ajal tahame öelda, et see on millegi hea moonutus. Need mõtted pole nii kokkusobimatud kui paistab. Moonutus on nimelt midagi reaalset, kuigi sellel pole enda ülahoidvat jõudu. Kui halb on olemuselt hea moonutus, siis leppiv suhtumine sunnib meid otsima moonutuse taga olevat sügavamat head. Kui olen viha täis inimesega vastakuti, ei pea ma leppima tema vihaga, vaid mul tuleb otsida tema vihameele allikat, seda, mis nö. täidab tema viha. Ma pean otsima selle tagant seda, mis on hea või tõsi, ja kõige paremini võib alustada seda püüdes näha asju nii nagu see teine näeb. Sest tema ei näe ju seda halvana. Ta võib ka valesti näha: ta ise võib näha midagi head selles, mis ei ole hea. Samahästi nagu meie võime näha halba seal, kus tegelikult on hea, võime näha ka head selles, mis on halb või moondunud. Me peame leidma selle, mille vastu see teine tõepoolest on, nii nagu iseennast uurides peame me suutma eristada oma näilikku hirmu ja vihameelsust tõelisest. Me peame otsima tõde.

Kui asi nii on, siis eeldab leppimine et eristaksime moonutust sellest, mis on moondunud: moonutus on halb, aga see, mis on moondunud, on algselt hea. See tähendab, et leppimine nimelt eeldab hukkamõistu. See ei ole seega hukkamõistmise puudumine, vaid on spetsiaalne hukkamõistmise vorm, selline, mis kunagi ei sisalda täielikku hülgamist.

Hukkamõistmise atmosfääris on ohuks täielikult hülgav suhtumine. Tavaliselt hüljatakse siis nii moonutus, kui ka see, mis on moondunud. Siis hüljatakse üldiselt ka midagi head, mis loomulikult ja õigustatult tõuseb hävitamisürituse vastu. Kui tõrjume seda, mida vihkame, tõrjume me ka selles peituva hea, selle, mis see olemuslikult on. Kõiges, mis on olemas, on midagi algselt ja olemuslikult head ja meil pole õige seda hävitada. See tähendab, et iga meie poolt vihatav isik on oma olemuselt hea või tunnustatav ja et me võida teda tunnustada, peame me üles otsima selle, mis ta tegelikult on. See tähendab, et ka üksteist vihkavad ammendavad jõu eelkõige millestki heast, mis siis moondunud on. Kui me suudame leida selle allika, võime me tunnustada viha allikat ja ka aidata sellel teisel leida seda, nii et viha häviks. Ja seda võime me õppida tegema, kui kõigepealt õpime vaatama iseennast ja leidma oma nõrkuste ja vihatunnete allikaid, nii et võiksime vähehaaval leppida iseendaga, ka nende külgedega endast, mida tahaksime kõrvaldada.

Märkame siis, et aktsepteeriv ja hukkamõistev suhtumine pole vastandid. Tegelikult need polegi kaks erinevat suhtumist, vaid ühe ja sama suhtumise eri küljed. Aktsepteerimine eeldab kurjuses peituva juure või allika leidmist: selle leidmist, mis on moondunud. See nõuab aga kriitikavõimet, sest me peame oskama eristada moonutust sellest, mis on väärastunud. Aktsepteerimine on vale vaid siis, kui see tähendab moonutuse, halva iseenda aktsepteerimist; leppimatus on vale siis, kui see tähendab selle tõrjumist, mis on väärastunud, hea iseenda tõrjumist. Aktsepteerides püüame me tungida pinna alla kuni allikateni - leppimatusega püüame vahet teha nende kahe vahel. Tõeline leppimatus ja tõeline aktsepteerimine on lahutamatud. Kui armastame oma vaenlasi, kui rakendame vägivallatust, peame me nägema, et harjutame leppimist ja leppimatust samaaegselt. Siis meie armastuse aluseks on tõde ja siis võib meie armastus olla toimiv. Selline vägivallatuse või armastuse hoiak ei ole sentimentaalne sisendus ega ka ükskõiksuse mask: see on pidev ponnistus. See on tõe ja tõe kogemise taotlus, see on ilu, headuse ja tõe aktsepteerimise püüdlus.

V. Tahtejõud

Tahe ja teesklus

Nüüd kavatsen käsitleda tahtejõu küsimust. Paljudele tundub, et meil on vähe tahtejõudu ja seepärast huvitab meid, kuidas saaksime seda suurendada. Üks põhjus, miks see nii raske on, seisneb selles, et me ei tea, kuidas seda teha, põhipõhjuseks on aga see, et me isegi ei tea, mis on tahte jõud. Veidi selgust selles probleemis võime saada, kui uurime igivana väitlust tahte kasutamisest. Paljud on öelnud, et me peaksime olema võimalikult palju oma tahte juhtimise all. See tähendab, et me peaksime kõigepealt veenduma, kuidas peame me käituma ja siis tahte jõul panema end seda tegema. Sellegipoolest on meil väga raske panna end toimima nii, nagu meie meelest tuleks seda teha. Mõnikord on see tõepoolest täiesti võimatu. Võibolla võime me end sundida tegutsema või käituma nii või teisiti, kuigi see sageli on raske, aga me oleme teadlikud sellest, et välised toimingud võivad olla üsna pinnapealsed. Ideaal oleks, et meie tegevus tulvaks sisemisest motivatsioonist, tunnetest, südamest. Isikul, kes tahab olla tugevam ja hirmuäratavam, võib õnnestuda mängida tugevat, kuid ta ei tunne end tugevana. Ta võib olla hirmude ja ebakindluse ohver ja selle paljastamine teistele oleks tema jaoks üsna ebameeldiv. Võime mõelda, et me peaksime olema armastavamad ja võime suuta tegutseda armastavalt, kuid kui selle armastava tegevuse taga on vihameelsuse vaim, on meie tegevus ebasiiras. Ja kui me oleme sisemiselt hirmunud ja vihameelsed, hoomame, et jõuab kätte hetk, mil me enam kauem ei suuda oma tõelisi tundeid peita ja sellistel hetkedel näitab meie väline käitumine seda, mida oleme kogu aeg tundnud. Seega arvamus, et me peame end väga hoolikalt valitsema, viib sageli teeskluseni. Siis näeme, et kui me tahaksime siiski tunda mingil teatud kombel ja saavutada teatud sisemine seisund ja kui see osutub meie jaoks raskeks, peame me oma näo säilitamiseks teiste silmis teesklema, et oleme midagi, mis me ei ole.

Sageli juhtub midagi veel hullemat, nimelt et meil õnnestub oma sisemise seisundi suhtes petta ära mitte ainult teisi, vaid ka iseennast. Me tõrjume ära tunded, mida häbeneme ja me ei märka ega teadvusta seda, millised me tegelikult oleme. Psühholoogid ja filosoofid on sageli osutanud sellise tõrjumise tagajärgedele. Meie sees olev viha, mida keeldume tunnistamast, võib muutuda sügavaks kibestumiseks, sisemiseks mürgiks, mis söövitab meid ja muudab hinge inetuks. Hirmud võib teadvusest välja tõrjuda, aga see näib pigem suurendavat kui vähendavat nende jõudu. Alla surutuna kujunevad neist valu, masenduse ja viha allikad.

Kõik see näib juhtuvat selle tulemusel, et me arvame olevat möödapääsmatu kasutada tahtejõudu selleks, et panna end tegutsema ja tundma teatud kindlal kombel. Kui meil õnnestuks vaid teeselda teiste ja iseenda ees. Kui kasutame seda, mida nimetame tahtejõuks, võime jõuda sügavamasse ebaaususse. See ebaausus lõikab meid lahti teistest ja iseendast ning halvendab just neid halbu asju, mida üritasime tahtejõuga kõrvaldada.

Kas minna kaasa oma tunnetega?

Selle üle mõeldes ei ole ime, et paljud on tahtejõu kasutamise vastu. Praegusel ajal näeme palju sellist juhtuvat. Inimesed on nii laialt teadlikud nendest ohtudest, mis on põhjustatud tunnetega võitlemisest tahtejõu abil, et paljud peavad vajalikuks end teha nii vabaks kui võimalik. Teisil sõnul, me peaksime tegutsema südamega, tunnetega. Ainuüksi selliselt, ütlevad nad, võime me olla ausad ja ainult sellisel kombel saame enesest välja heita tõrjumise poolt põhjustatud mürgid. Me peaksime laskma end tunnetest triivida. Kui tunneme end laisana, vedelgem mõni päev, kuni vaim paneb meid taas tegutsema. Kui tunneme end vihasena, valagem aususe nimel oma tülgastus välja. Kui küllaldaselt nii teeme, võivad meie negatiivsed tunded tõepoolest tekitada mingit kahju, aga mitte nii suurt, kui hoiame nad peidus, ning lõpuks võib nad tõepoolest päriselt hävitada. See tõeliselt optimistlik teooria kannab sama koormat kui teisedki täiesti optimistlikud teooriad, nimelt seda, et see on vale. Kõik me teame arvukalt näiteid olukordadest, kus kellegi vihapurset on tulnud vaigistada. Kõik me teame, milliseid uskumatuid julmusi on tehtud aususe nimel. Kõik me tunneme inimesi, kes on kogu oma elu jooksul oma tundeid välja elanud ja ei näi sugugi, et nad oleksid muutunud millekski muuks kui vaid vastumeelseiks. Probleemiks selle juures, et me peaksime tegutsema oma soovide järgi, on see, et unustatakse küsida, miks inimesed üldiselt on püüdnud midagi muud teha. Unustatakse küsida, miks inimesed on pidanud vajalikuks koostada reegleid ja kasutada tahet nende täitmiseks. Suurepärane oleks järgida oma südame häält, kui me süda oleks puhas. Kuid meie süda ei ole puhas, seda teab igaüks, kes ennast veidigi uurinud on. Ja kui see nii on, siis on üsna hävituslik tegutseda oma meele järgi.

Mis oleks siis alternatiiv? Kas on parem olla pinges, üle kontrollitud tõrjumise ohver? Me ju teame, et me peaksime püüdma olla sisemiselt paremad, kuidas saaksime aga end selleks sundida? Sund - või tahtejõud - võib suuta mõjutada meie käitumist, kuid see näib olevat rohkem kui kasutuskõlbmatu, kui on tegemist oma sisemiste tunnete muutmisega, oma südame puhastamisega.

Seda probleemi olen ma kohanud kõikjal, kuhu end ka ei pööraks. Leidsin seda ka siis, kui hakkasin jooga vastu huvi tundma. On ilmne, et jooga on vastu kaosele, mis tekib pelgalt tunnete järgi elamisest. Kuidas aga väldib jooga vastupidist probleemi, teeskluse ja tõrjumise, allasurumise ohtu? Oletagem näiteks, et kedagi kästakse vaid istuda rahulikult pikka aega vaikses meditatsioonis. Viis minutit istunud, võib ta muutuda rahutuks, kahekümne minuti pärast võib ta end hakata tundma ebamugavalt ja ka piinatuna ning tunni lõpus on tal märkimisväärset tahtejõudu kasutades õnnestunud alla suruda sisemine raevu purse ja võitlus selle teadvustamise takistamiseks hea joogaliku suhtumise nimel. Või oletagem, et keegi tahab saada taimetoitlaseks. On üsna ahvatlev püüda sundida end mitte liha sööma ja isegi mõtlema liha söömisest, kuid kuna meis on mingi tegur, mis tahab väga liha süüa ja mis on veel nii halbade kommetega, et ei mõtle millestki muust kui vaid lihast, siis seda enam püüame me end keelata. On märkimisväärne, et inimesed, kes võidavad selles võitluses iseenda vastu, muutuvad enesearmastajaiks ja ajavad end uhkusest puhevile, sest neil on õnnestunud alla suruda või midagi iseenda eest ära peita ning selle tulemusel on neist saanud haletsusväärsed ja vihameelsed, sest nende ainsaks lohutuseks on teiste ees raskelt hagitud "saavutusega" kelkida.

Vägivald on hävituslik

Küsimused on samad, kui meil tuleb tegemist teha laiemate eetiliste asjadega, nendega, mis joogas langevad kokku peaaegu kõigi traditsioonidega. Meile on öeldud, et me peame püüdma teisi aidata. See on suurepärane, aga mis siis, kui meile ei tundu meeldiv teisi aidata? (Kui meile meeldiks teisi aidata, siis oleks muidugi nii joogas kui ka teises traditsioonides tarbetu õhutada, veel vähem nõuda, teiste inimeste aitamist). Üleüldine on, et inimesed püüavad end selleks sundida ja saavad jälle suure koormana tunda, et nad peaksid tegema midagi, mida nad ei saa. Nad võivad hakata pidama vastumeelseks neid, keda oletavad aitavat või võivad nad loobuda üritamast ja pöörduda tagasi isekusse.

Tunnistan, et olen üks neist, kes alati selle probleemi üle mõeldes hämmelduvad. Kaldun aga ka arvama, et kogu probleem on ülepaisutatud või kunstlik. Me teame, et kristlikus traditsioonis rõhutatakse vägivallast hoidumist ja sama on ka joogas. Kummaski traditsioonis ei tähenda see seda, et midagi ei tohiks teha, vaid see tähendab, et vägivaldsete sunnimeetodite kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks on moraalitu ja ka selliselt tegutsevale endale hävituslik. Aga kui anname selle mõtte tahte käsutusse? Tahtejõud ei ole mingi sundimine ega sisalda oma kapriiside järgimist - sest kumbki neist ei ole efektiivne. Tõhus on sageli miski väga lihtne, miski, mis teeb näiliselt mahasuruva otsuse alluda kas tahtele või tunnetele, näima võõra, kummalise ja asjasse mittepuutuvana.

Tee, mida saad - ei rohkem ega vähem

Miks me lihtsalt ei kasuta oma tahet selle tegemiseks, mida võime teha ilma teeskluse ja tõrjumiseta? Miks ei mõtle me, et tõepoolest teeksime seda, mida saame - ei rohkem ega vähem? Mida tähendab alustada sealt, kus oleme, teadvustada ausalt ja sunnita seda, mida võiksime teha? See tähendab väikeste sammude tegemist siis ja seal, kus saame. Mingil juhul ei tähenda see loobumist oma eesmärgist või isegi nendega tingimist. Sest need võivad olla just need, mis nad on: eesmärgid, ideaalid ja ei midagi sellist, mida teeselda saavutanud olevat. Idealistlik suhtumine ei muutu väärtusetumaks sellest, et ideaalid on liiga kõrged, vaid ebarealistlikust suhtumisest sellesse, kui kaugele ja kui kiiresti võime jõuda nende ideaalide poole praegusel hetkel ja neil eeldustel. Selline ebarealistlik suhtumine viib tohutule valemõistmisele, arvatakse, et realism nõuab kõrgetest ideaalidest loobumist. See pole tõsi. Realism tähendab lihtsalt oma reaalsete võimaluste välja selgitamist ja teadvustamist, mida me antud olukorras suudame teha.

Inimene, kes tahab õppida vaikselt istuma, võib Herkulese istumisvõitlusest siirduda taotluseni istuda vaikselt nii kaua, kui suudab. Jooga asendeid ja harjutusi õppijale õpetatakse sama asja üha uuesti ja uuesti, et tuleb püüda, aga ei tohi end koormata, sest pinge võib kehas kahjustusi tekitada. Samamoodi võib tõrjumine, teatud mentaalne pinge meelele kahju teha. Niisamuti see, kes soovib hakata taimetoitlaseks, võib teha seda, mida praeguses olukorras saab. Enda sundimine taimetoitlaseks võib muuta ta vaid närviliseks, eneseimetlejaks või vihameelseks ning need omadused on väga kaugel jooga ideaalidest. Võiks alustada pigem jälgimisega, mis kaasneb suurte lihakoguste söömisega, kui paljud loomad peavad hukkuma jne. Vähemalt nii võiks raisata vähem liha. Võiks liha süües püüda tunda tänulikkust või isegi kahetsust. Ja siis võidakse märgata, et süüakse liha vähem. Selliselt järkjärgult ja sunnita võidakse vähehaaval täiesti omal tahtel saada taimetoitlaseks.

Sobiv ike ja kerge koormus

Me võime tõepoolest mõtiskleda selle üle, millised asjaolud muudavad meie jaoks kergemaks tegutsemise nii nagu peaks. Mõnikord võime me tunda peaaegu võimatuna olla armastavad või kartmatud, kuid võime siiski leida teatud käitumisviise, kui vähe tahtejõudu meil ka poleks, asju, mida saame teha, mille abil on võimalik, isegi kerge ja loomulik olla armastavam ja hirmust vaba. Kui me otse oma sisemist meeleseisundit ei muuda, võime seda teha kaudselt, harjutades regulaarselt asju, mis viivad sisemise muutumiseni. Ja tahtejõu kasutamine tegemaks seda, mida saame, olgu neiks siis teha regulaarseid asana-harjutusi või liikumisharjutusi väljas või vaigistumishetked. Siis võiksime kasutada oma tahet mitte tunnetega võitlemiseks, vaid nende puhastamiseks.

Kui harjutame seda, võime hakata mõistma nii tahte kui ka tunde sügavamat tähendust, mille järgi tahe ja tunne samastuvad. See, mida meil tuleks teha, muutub selleks, mida soovime teha. Arvan, et see on lõplik eesmärk. Me ei saa mõelda, et oleme selle saavutanud, aga hoopiski ka mitte seda, et kuna me pole seda saavutanud, võime loobuda hoidmast seda eesmärki oma silme ees. Meil on kohustus, see ei pea aga olema koormav, sest see ei ole ainult kohustus teiste vastu, vaid ka iseenda vastu. Püüdes leida viise, mille abil võime pideva, kuid leebe püüdlusega liikuda ideaali poole, võime vähehaaval hakata mõistma, mida pidas silmas Kristus, kui ütles: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge." (Mt. 11:28, 30) Ja siin peame me märkama kaht asja: esiteks, Ta ütleb, et Tema koorem on kerge, ja teiseks, Ta ei ütle, et mingit koormat ei ole - vaid et see on kerge. Millal me õpime ära, et me ei saa vallutada taevast olemata vägivaldne teiste või iseenda vastu?

VI

Sisemine jõud

Teada on, et paljud inimesed meie ajal tunnevad teatud sisemist nõrkust. Paljud tunnevad end sattunud olevat olude ohvriks. Nad küsivad jätkuvalt, miks mõned asjad juhtuvad just nendega ja miks nad on sellised nagu nad on. Sageli tundub meile, et oleme teiste inimeste või väliste olude meelevallas. Sellest tuleneb, et paljud inimesed tunnevad end sisemiselt nõrga ja tühjana. Ma usun, et see tuleb meie aja haigusest. Siin on siiski väga kummaline duaalsus. Samal ajal kui paljud inimesed tunnevad oma elu sihitu ja tühjana, on meie kultuur välja arendanud mitmesuguseid visioone elumõttest. Nii filosoofia kui ka usu aluselt on loodud käsitlusi sellest, milline peaks tegelikult olema meie elu. Teisil sõnul, meil on väga kõrgeid ideaale. Nii mõnegi arvates võibki selles kogu probleem seisneda. Meil on ideaalid, mille alusel otsustame, mis on hea. Kuid need ideaalid on sageli nii kõrged, et meil ei ole jõudu nende teostamiseks. Mõelgem kasvõi oma püüdlustest. Me taotleme praegu kõrgetasemelist isiklikku õnne ja püüame lahti saada sellistest nõrkustest, mis takistavad meil saavutamast seda õnne. Püüame vabaneda hirmust, sest näeme, et see on meie õnne takistuseks. Kuid isiklike püüdluste kõrval on meil ka kõrged moraalsed ideaalid. Usume, et me peaksime enda teiste heaks ohverdama. Usume, et me peaksime vabanema vihast ja arendama endas armastust. Kuidas on võimalik saavutada neid isiklikke püüdlusi ja moraalseid ideaale?

Nendes meie kultuuri väljaarendatud ideaalides on teatud kindlad jooned. Meie ideaalid ei seostu väliste asjadega, meie välise käitumisega. Varem olid inimese ideaalid määratud tema käitumisest. Ja muidugi on meil kõigil mõnevõrra jõudu käituda selliselt nagu sooviksime. Inimene võib käituda moraali eeldataval kombel, kuigi sisemiselt võib tunda vihameelsust. Oma välist käitumist võime me mingil määral jälgida, kuid meie praegused ideaalid puudutavad pigem meie sisemist elu. Teisil sõnul, me oleme hakanud üha selgemini mõistma, et tähtis on see, mis on meie välise käitumise taga. Välise käitumise taga on midagi sisemist, sisemine allikas. Probleemiks ongi see, kuidas saame jälgida oma sisemist mina. Küsimus pole selles, kuidas võin väliselt käituda ideaalidele vastavalt, vaid kuidas ma sisemiselt ideaalidele vastan. Kas võin ma ainuüksi tahtejõuga kõrvaldada sellised tunded nagu viha ja hirm? Kas võime me ainuüksi tahtejõu abil saada tugevaks ja armastavaks? Oma kogemuste peale mõeldes saame sellele ehk vastuse. Kui paljud meist võivad öelda, et on õnnestunud? Meil on küll õnnestunud käituda nii, nagu tahame, aga kas on meil õnnestunud olla sisemiselt sellised, nagu soovime? Näib, et kui hirmu ja viha tundeid püüda kõrvaldada ainuüksi tahtejõuga, need vaid suurenevad. Suurim käsk on armastuse käsk, aga kuidas saab armastus olla kohustuslik? Kuidas saame me oma tundeid käskida? Siis võib ideaalide poole püüeldes juhtuda midagi, mis on lausa hävituslik. Kui märkame, et me ei saa toimida ideaalide järgi, on ainsaks võimaluseks teesklemine. Kui me peame midagi tegema, milleks meil pole jõudu, peame me olema ebaausad. Mõnikord teeskleme me teiste inimeste pärast. Püüame jätta endast teistele inimestele teatud pildi. Meile kõigile on kindlasti vastumeelne, kui märkame kedagi teesklevat. Näeme, et selles inimeses on midagi väära. Ainult tema väline käitumine on hea, selle taga on aga midagi muud.

Tõrjumine ei aita

Mõnikord saab see teesklus veelgi halvemad vormid. Me ei teeskle mitte ainult teiste inimeste pärast, vaid ka iseenda. Püüame mitte teadvustada, kes me tegelikult oleme. Püüame mitte teadvustada oma hirme ja oma vihameelsust. Seda nimetavad psühholoogid tõrjumiseks. Kui tõrjume oma hirmu ja viha, ei pääse me neist vabaks, me ei pea neid vaid teadvustama. Selliselt petame me iseennast ja sellel võib olla väga kahjulikke psüühilisi tagajärgi. Ja nii peame me tunnistama, et meie kultuuril, mis on välja arendanud nii kõrged ideaalid, on ka oma nõrkused. See avaldub just teesklusena.

Mõned on soovitanud sellele probleemile üsna radikaalseid lahendusi. Nad on soovitanud, et nendest ideaalidest võib hoopis loobuda. Need kõrged ideaalid tekitavad nii palju tõrjumist ja nõrkust, et me peame neist hoopis loobuma. Inimene ei peaks püüdma oma käitumist kontrollida, vaid ta peaks tegutsema spontaanselt, vastavalt sellele, kuidas talle tundub. Sageli öeldakse, et see on loomulik toimimisviis. See on loomulik viis, kui oleksime loomad. Kuna me oleme aga inimesed, siis oleme me tajunud ka tagajärgi, mis sellisest suhtumisest tulenevad.

Olen mõtisklenud selle üle, kas poleks vaja sellele probleemile hoopis uut moodi läheneda? Mis on meie algne probleem? Kas seisneb see selles, et meil pole sisemist jõudu teha seda, mida peame õigeks? Meil ei ole jõudu järgida oma ideaale ja seetõttu me kas teeskleme või loobume oma ideaalidest. Võib-olla tuleneb kogu probleem sellest, et oleme kujutlenud, et meil on juba kasutada see jõud elada valitud ideaale järgides.

Usun, et meie kultuuris on kaua valitsenud teatud kõrkus. Oleme sellise illusiooni meelevallas, et meil on jõudu teha seda, mida soovime, ja meil pole tarvis teha midagi muud, kui suunata seda jõudu. See ei ole õige. Me peaksime olema ausad ja tunnistama oma nõrkusi. Siin ei mõtle ma mingit lootusetut nõrkustesse uppumist. Selline oma jõuetuse tunnetamine on ainult lähtekoht. Minu meelest on meie tähtsaimaks ülesandeks leida viise jõu saavutamiseks. Me peame tunnistama, et oleme jõuetud ja minema seda jõudu otsima. Esitan nüüd oma seisukohti, kuidas seda teha.

Avatusest jõudu

Mul on kolm põhilist mõtet, mida tahaksin esile tuua. Esimene samm jõu otsimiseks on avatus. Kui inimene on sattunud olukorda, kus ta tunneb oma jõuetust ja ei tea, mida teha, peaks ta püüdma olla avatud. Olen kindel, et meil on kasutada paljusid jõuallikaid, kui vaid oleksime neile avatud. Me oleme omaks võtnud mingi eluviisi ja sellesse takerdunud, sõltumata sellest, kas see teeb meid õnnelikuks või mitte.

Olen sageli seda oma elus märganud ja olen alati selle üle imestanud. Küsin iseendalt, miks olen ma suletud, kuigi saan väga hästi aru, et see ei tee mind õnnelikuks. Olen jõudnud järeldusele, et see tuleb mugavusest ja turvalisuse tunde taotlemisest. Ja olen tõdenud, et see on teatud õnnelikkuse aseaine. See tuleb sellest, et avatus tähendab teatud ebamugavust. Ja arvan, et põhjus sellele ebamugavuse tundele on see, et satume vastakuti uute asjadega. Ja võibolla just see meie elus puudubki. Kuna aga see on uus ja võõras, on meil raske sellele avatud olla. Usun, et paljudele inimestele toob meie ühiskonnas raskusi olla avatud joogale. Jooga on ju kummaline ja võõras. Teisalt on jooga paljude jaoks just see, mida nad vajaksid.

Selle sõna kaheks jagunemisega sattusin alati vastakuti, kui rääkisin vaikusest ja meditatsioonist. Olen veendunud, et enamus inimesi vajab vaikust, aga kuna see on nende jaoks uus ja võõras asi, ei ole nad sellele avatud. On veel palju teisigi asju, millele võiksime avatud olla, aga see on raske, sest need on meie jaoks võõrad. Igaüks peab ise leidma need asjad, millele ta peaks avatud olema.

Avatus moodustub õigupoolest kahest sammust. Me peame kõigepealt kuulama teisi inimesi ja olema valmis vastu võtma uusi võimalusi. Meie ümber on pidevalt inimesi, kes annavad meile nõu, kuidas me peaksime elama. Meil tuleks neid kuulata, kuigi ei pea just nende mõtteid jagama. Kui oleme ära kuulanud ja vastu võtnud ka võõraid asju, peame tegema oma otsused. Ja sellised otsused ei pea toimuma pimeda usu varal. Vastupidi, need otsused peaksid tuginema isiklikel kogemustel. Kui oleme tõeliselt avatud, kuulame teisi inimesi ja püüame suhtuda tõsiselt nende kogemustesse. Oleks pöörane omaks võtta näiteks joogatki pimeda usu varal. Minu meelest iga jooga õpetaja peaks teadlik olema sellest ohust. Praegu on palju inimesi, kes tunnevad elu nii tühi olevat, et nad haaravad kinni peaaegu millest tahes. Õpetaja peab olema ettevaatlik selles osas, mida ta ütleb ja õpetama õpilast kasutama oma kriitikameelt, igaüks peab iseendalt oma kogemuste põhjalt küsima, mis asjad annaksid talle sisemist jõudu.

Meditatsioonist rääkides olen märganud, et on olemas palju seisukohti selle kohta, mis on parim mediteerimise viis. Korduvalt küsitakse, milliseid autoriteete tasub järgida. Erinevatel inimestel on meditatsioonist erinevaid kogemusi ja mõtteid. Kuna me oleme erinevad, peame me igaüks ise õppima otsustama, mis on õige ja parim just meie jaoks. Kui peame mingit viisi parimaks, teame me, et see on meie jaoks parim, sest oleme selleni jõudnud oma kogemuste alusel. Minu meelest selline avatus on esimeseks sammuks selliste inimeste jaoks, kes ei tea, mida nad peaksid tegema. Olles avatud, võivad nad leida midagi, mis aitab neil suurendada oma sisemist jõudu. Aga sellest veel ei piisa.

Veel on vaja usaldust

On veel teinegi asi, mis on vajalik, ja nimetan seda usalduseks. Me kõik oleme kogenud, kuidas mingi uus asi paneb meid innustuma, sest see on andnud meile sisemist jõudu. Oleme kogenud jõudu juurde saavat asanatest ja hingamisharjutustest. Sageli me aga ei vii ellu seda, mida oleme tõdenud enda jaoks kasulik olevat. Just seda silmas peangi, kui räägin usaldusest. Usaldusega seostub see, et me peame meeles seda, mis meid on aidanud. See usaldus ei ole aga sugugi mingi pime usk, vaid ustavus sellele, mida oleme tõdenud kasulikuks.

Minu kogemuse järgi on truudus, ustavus sama raske kui avatus. Paljud inimesed on kogenud lausa pääsemise leidmist sellest, nagu näiteks jooga. Hoolikamalt järele mõeldes on nad aga pidanud tunnistama, et neil pole nädalate viisi olnud meeles joogat harjutada. Nende sisemine jõud on jäänud pelgalt potentsiaaliks, selle asemel et see oleks tegelikkus. Räägin siin nii iseendale kui teile. Mäletan olukordi, kus olen väga innukalt toetanud joogat. Olen konstateerinud väga innukalt, kuivõrd olen saanud joogast jõudu ja kuivõrd teised inimesed sellest samuti jõudu on ammutanud. Olen enda meelest olnud väga tugev jooga pooldaja. Ja siis tõdengi, et mul mitme nädala jooksul on olnud nii palju tegemist, et olen jooga harjutamise päris ära unustanud. See on väga tõsine iseenda petmine, millesse võib langeda isegi selle järel, kui olen saanud juba veenva kogemuse mingi asja mõjust. Seega ustavus on sama tähtis kui avatus. Inimene, kes ei ole midagi leidnud, olgu avatud. Inimene, kes on midagi leidnud, jäägu sellele truuks. See on minu nägemuse järgi tee sisemise jõuni. Ja ka sellestki veel ei piisa.

Sisemise jõu suund

Kolmandaks minu arvates möödapääsmatuks asjaks on suund. Sisemist jõudu tuleb suunata, sest jõud iseenesest on neutraalne. Ei asanad, hingamisharjutused ega meditatsioon iseenesest ei tee meid paremaks. Usun, et need võivad teha meid tugevamaks, aga jõud ei ole vältimatult ainult positiivne. Maailmas on piisavalt näiteid selle kohta, kuidas inimesed on jõudu valesti kasutanud. Siin võime tagasi tulla nende ideaalide juurde, millest alustasime.

Läänemaised ideaalid on head, kuid nad on täiesti tarbetud, kui meil ei ole jõudu nende elluviimiseks. Ja teisalt, sisemine jõud, mida võidakse saada näiteks jooga abil, on tarbetu, kui suund pole õige. Sellel tasandil on vajalik suur ettevaatlikkus, sest inimesel on väga kerge end ideaalide suhtes petta. Paljud nendest inimestest, kes on kõige enam maailmas halba teinud, uskusid, et see, mida nad tegid, oli õige. Ja ikkagi võisid nad vahest tahtlikultki lasta iseendal end petta.

Sisemise vaikuse harjutamine

Tahaksin veel mõne sõna ühest jõuga seotud seigast lisada. Olen palju rääkinud vaikusest ja meditatsioonist kui jooga tähtsaimast küljest. Olen maininud vaikust ja meditatsiooni, kui näiteid asjadest, millele me peame avatud olema, kui tahame arendada oma sisemist jõudu. Vaikuse harjutamine võib aidata meid kõigis neis kolmes asjas, millest rääkisin. Me peame alati neid kolme harjutama: avatust, ustavust ja õige suuna valimist.

Kuidas saab vaikus meid aidata? Vaikus on meditatsiooni põhilisim taotlus ja see tähendab seda, et me laseme veidi lõdvemaks haarde iseendast ja keskendume praegushetkele. See on teatud sisemise vaikuse harjutamine, milles inimene on üheaegselt pingetest vaba ja äärmiselt ergas meele poolest. Mida võib sisemine vaikus meile teha? See võib aidata meil olla avatud. Just meie hirmud ja pinged sulevad meid. Meditatsioon ja vaikus aitavad meil vabaneda asjadest, mis viivad meid pingesse. Kui vabaneme pingest, võime olla avatumad looduse ja üksteise suhtes. Võime olla avatud sellistegi tegevuste suhtes, mis suurendavad sisemist jõudu. Vaikus võib aidata meil olla usaldavamad ka nende asjade suhtes, mida oleme leidnud.

Te ju teate, et meditatsioon ja keskendumine on kaks jooga sammu ja need on tihedalt omavahel seotud. Keskendumises püütakse vabaneda kõigist häirivatest teguritest. Vaikus aga kasutab ära seda keskendumisseisundit, et pääseda sügavamale vaikusesse. Mida enam pääseme vabaks hajutavatest teguritest, seda kergem on saavutada meditatiivset vaikust. Kui meeles ei liigu enam kogu aeg uusi mõtteid, millega tegeldakse, see vaigistub. Kui harjutame vaikust, harjutame samal ajal ka võimet lahti saada häirivatest teguritest.

Usun, et hajuliolek takistab meil olemast ustavad. Vähemalt enda puhul arvan seda paika pidavat. Kui mõtisklen, miks mul on raske olla ustav, näiteks asanaid regulaarselt harjutada, tõden, et põhjuseks ongi hajuliolek. See tundub liiga lihtsa seletusena, aga see on tõsi. Olen saanud aru, et kui ma pole teinud seda, mille kohta tean endale abi olevat, märkan alati, et olen teinud midagi muud, millele ma poleks pidanud keskenduma - olen vaadanud telerit, lugenud ajalehti või midagi muud taolist.

Kergesti võib juhtuda, et oleme selliste hajutavate tegurite meelevallas, sest me pole õigupoolest märganud, et need meid hajutavad. Vaikus aitab meil jääda ustavaks.

Tähtsaim on siiski kolmas samm. Kui küsime, kuidas peaksime me kasutama oma jõudu, on õigupoolest küsimus selles, millised paljudest olemasolevatest ideaalidest on õiged. Nende ideaalidega seostub meie kultuuris ja meis endis väga sügavaid vastuolusid. Meditatsioon ja vaikus on joogas nii tähtsad seepärast, et nad aitavad meil kontakti saada nende allikatega, millest meie ideaalid alguse on saanud. Kui me saavutame harmoonia ja tasakaalu nende allikatega, saame kontakti ka oma sisemise jõu allikaga. Usun, et kogu meis olev sisemine jõud on algselt pärit millestki, mis on hea. Teisil sõnul, hea ja tugev on oma olemuselt üks ja sama. Seepärast olen paljuski väga optimistlik.

Sellegipoolest võib jõud, mis on pärit heast, moonduda. Seda juhtub kogu aeg. Seepärast peame me alati selle jõu allika juurde tagasi tulema. Selliselt võime me leida tõelise ideaali. Jõud peitub just selles ideaalis, sest see ühineb sellega nende allikail. See, et oleme nõrgad ja ebakindlad, tuleb meie ideaalide vahelisest konfliktidest.

Uhkuse ja alandlikkuse vastuolu pole lepitamatu

See kõik tundub väga abstraktsena, mistõttu püüan näidata mõne näitega, mida ma silmas pean. Tänapäeva maailmas valitseb vastuolu uhkuse ja alandlikkuse vahel. Muidugi ei pea ma silmas uhkust selle väärastunud vormis. Väärastunud vormis uhkus on praaliv ja iseenda paremaks pidamine, aga kõik, mida me peame uhkuseks, on siiski tunnistatav väärikusena, mis tuleb nähtavale enesekindlusena. Kuid alandlikkuse väärtus? Alandlikkust peetakse üldiselt uhkuse vastandiks. Minu meelest seostub alandlikkusega sageli iseendast loobumine. Ja siis on meie praeguses kultuuris see vastuolu ning meie õpetajad ja autoriteedid õpetavad neist vastandlikke asju. Tunnen juba väikeste laste õpetajaid, kellel on sellest vastandlikud seisukohad. Mõned õpetajad püüavad arendada lastes uhkust ja enesekindlust, teised aga püüavad teha lastest väga alandlikke, kuulekaid, vaikseid ja alistuvaid.

Minu arvates võivad vaikus ja meditatsioon aidata meil jõuda sellele tasandile, kus nende kahe asja vahel ei ole enam vahet. Sellel tasandil ei nõrgesta meid enam vastuolu uhkuse ja alandlikkuse vahel. Tõeline uhkus on minu meelest see, et pealispindse mina asemel tunnustame me end sügavamal tasandil. Ja alandlikkus on oma olemuselt tajumine, et jõud, mida me iseendas näeme, on meile antud ja pole meie enda oma. Seda ei saa keegi meist väita eraomandiks, sest see on miski, mis on meile kõigile ühine. Tõeline alandlikkus tähendab seega kontakti saavutamist meis endis oleva sügavama tasandiga, milles meil on midagi ühist teiste inimestega. Tõeline uhkus on samal tasandil olev eneseusalduse tunne. Teisil sõnul, usun, et tõeline uhkus ja tõeline alandlikkus on oma olemuselt üks ja sama.

Mõned inimesed tunnevad end nõrgana ühe teise moraalse probleemi tõttu: kas me peaksime olema isekad või peame püüdma teisi aidata? Ühed ütlevad, et me peame püüdma otsida oma õnne, teised aga, et me peame iseenda unustama ja vaatama, kuidas saame teisi õnnelikuks teha. Kummaline on aga see, et kui me otsime vaid omaenda õnne, ei leia me seda. Inimene, kes taotleb vaid omaenda õnne teiste arvelt, märkab lõpuks olevat üksi ja teistest inimestest kõrvalejäetud. See, mida ta kõige enam ihaldab - isiklik õnn -, jääb tal kätte saamata tema enda isekuse tõttu. Psühholoogid ja sotsioloogid on aga osutanud ka sellele, milliseid ohte kaasneb, kui inimene taotleb vaid teiste inimeste heaolu. Nad küsivad, millest tuleb, et nii paljud inimesed, kes arvavad teisi aitavat, teevad nii palju halba. Võibolla tuleb see sellest, et nad on tundnud vihameelsust aitamise vastu, sest nad ise on pidanud nii paljust loobuma. Ja võibolla on nad pidanud teiste inimeste aitamist koormaks. See viib selleni, et nad võivad isegi vihata neid, keda nad püüavad aidata. Viimane muidugi tühistab täielikult nende algse püüdluse.

Kumma nendest variantidest peaksime me valima? Minu meelest on ilmne, et me peaksime valima need mõlemad. Me peaksime nägema nende kahe ideaali omavahelist sidet - aidates teisi saame ise õnnelikuks. Ja seda mõistetakse siis, kui mõistetakse, et aidates teisi, aitab inimene ka iseennast. Kui inimene suudab seda mõista, suudab ta jõuda tasandile, kus ta on üks teistega. On olemas sügavam mina ja ma usun, et jooga ja kõik sellega seostuv aitab meid selle saavutamises. Siis me mõistame, et kõigis meis olevate ja meid ümbritsevate vastuolude taga tuleb leida ühtsus. Siis me adume, et just need paljud vastuolud teevad meid nõrgaks ja et ühtsus nende taga on meie elu jõu allikas. Siin on tähtis mõista, et sõna 'jooga' tähendab sidet, ühtsust. See on side sellega, mis meil on ühist ja mis on eraldavatest vastuoludest väljaspool.

VII

Ringid

Hirmu keerd

Nüüd tahaksin rääkida mõistest, mida nimetan ringideks või teatud rööbasteks, millel võime oma elus liikuda. Arvan, et mõnikord võime mähkuda üsna negatiivsesse eluviisi ja mida tahes ka teeme, näeme seda vaid asju halvendavat. See on teatud negatiivne ring ja tahaksin eraldada selle positiivsest rattast, kus püüame elada nii, et teeme mida tahes, saame sellest vaid tugevamaks. Lubage mul selgitada mõningate näidete abil, mida ma negatiivse ringi all silmas pean. Vahest üks kõige tuntumaist nähtustest on hirm, mis toidab iseennast. Hirm on väga negatiivne tunne, mis püüab meid nõrgestada. Ja muidugi ei räägi ma siin õigustatud hirmudest, nagu hirmust, mis sunnib meid eemale hoidmast läheneva auto eest, vaid pean silmas paljusid õigustamata hirme ja ahistusi, mis meid tabada võivad. Arvan, et kõik me oleme kogenud hirmu ringi. Mõnikord, kui meil on ees ülesande täitmine, milles mingil määral sisaldub hirm, võib hirm muutuda nii suureks, et märkame olevat üha vähem ja vähem suutelised ülesandega hakkama saama. Ja kui me märkame, et hirmu tõttu suudame me üha vähem ülesandega toime tulla, muutub meie hirm veelgi suuremaks, mis loomulikult muudab meid ülesande täitmiseks veelgi nõrgemaks, see omakorda suurendab taas hirmu… Arvan, et see on meele toimimise põhiviis: meel ajab end sellisesse ringrattasse. Hirmuga tegemist tehes oletan, et äärmuslik juhtum on isik, kes mingil põhjusel satub paanikasse ja selles olukorras ei suuda ta teha midagi arukat ja kõik, mis ta teeb, vaid halvendab olukorda. Loomulikult enamusel meist on suure hirmu või paanika kogemus üsna harvaesinev. Siiski olen veendunud, et teadvustamata või poolteadvustatult see hirmu ringratas meie sees eksisteerib. Võin rääkida oma sellest oma isikliku näite põhjal. Kui esimest korda alustasin tööd kõrgkooli õppejõuna kuus või seitse aastat tagasi, oli mul kohutav kogemus - hakkasin väga närveerima, kas ma suudan suure inimhulga ees rääkida. Ja mu hirmud olid väga lihtsad: kartsin, et ütlen midagi hullu või et hoopis unustan ära, mida ma pidin ütlema, või et mul pole piisavalt öelda jne. Ja siis ma märkasin, et sellises hirmuseisundis suure kuulajaskonna ees hakkasid mu hirmud tõepoolest tõeks saama. See, et ma olin hirmul, takistas mul korralikult keskenduda, nii et tegelikult hakkasingi unustama, mida mul öelda oli, ja kõik asjad, mida kartsin, teostusid just hirmu enda tõttu. Siis, kui need asjad hakkasid juhtuma, muutusin üha närvilisemaks ja kui hakkasin tegema rohkem vigu, hakkasin veelgi enam hirmu tundma. Ja see loomulikult takistas veelgi enam algselt mõeldud tegevust, õpetamist. See on ainult üks näide negatiivsest ringist, millesse meel võib end viia. Kõik me oleme mõnikord tundnud ujedust teiste inimeste, vähemalt mõningate teiste inimeste ees. Arvan, et kõik me oleme märganud, et see ujedus, mis on teatud hirm, toidab iseennast, nii et mida enam me kardame, seda vähem suudame nendega suhelda ja see omakorda muudab meid veelgi hirmunumaks ja eemalehoidvamaks. Hirmu ring on väga tuttav inimestele, kes harrastavad mingeid ohte sisaldavaid tegevusi, eriti selliseid, milles peituvad füüsilised ohud, nagu näiteks mägironimine. Need inimesed on teadlikud reaktsiooniahelast. Nad teavad, kuidas hirm iseennast toidab, nii et kui neil hakkab veidi hirm, siis kaotavad analüüsivõime, mis jällegi suurendab hirmu ja see omakorda vähendab veelgi analüüsivõimet.

Viha toidab iseennast

Teine väga lihtne näide, millest joogas palju räägitakse, puudutab hirmu asemel viha. Vihas suhtume me millessegi või kellessegi väga vägivaldselt ja soovime vihastamise, füüsilise või psüühilise vägivalla abil muuta seda inimest või olukorda. Ent ma arvan, et kõik me oleme seda kogenud ja näinud, kuidas sellised vihatunded äratavad teiste poolt vastupanu. Mida vihasemaks muutume, seda enam teised osutavad vastupanu sellele, mida meie tahame, et nad teeksid. Nad avaldavad vastupanu ja omakorda vihastavad meie peale. Kui me näeme, et nad ei toimi nii nagu meie soovime, muutub meie viha tugevamaks, vastuseks nende vihastamisele. Selliselt võivad, nagu kindlasti kõik me kogenud oleme, ka vihastamine ja viha iseennast toita.

Näitena võib kasutada ka midagi, mida joogat harjutades on kõik kogenud või kunagi kogevad. Olete kindlasti märganud, et on tarvis teatud hulgal jõudu või energiat, et panna end regulaarselt iga päev tegema mingeid asanaid või teisi harjutusi või meditatsiooni. Te võite märgata, et on aegu, mil tunnete ennast nii nõrga või masendununa, et väldite nende harjutuste tegemist. Sellisel puhul satume me jällegi ringrattasse, suurema nõrkuse ja masenduse ringi, sest sellised asjad nagu asanad ja meditatsioon on just nendeks, mille abil võiksime me aidata end depressiooni soost tõusta. Märkame, et tundes end nõrga ja masendununa, püüame vältida asju, mis just teeksid meile head - asanaid, harjutusi värskes õhus või mida vaid, millest oleme leidnud endale kasu toovat. Kui me ei tee neid harjutusi, märkame oma masendust suurenevat, kuni lõpuks jõuame punktini, kui meil on juba lausa võimatu panna end tegema asju, mida oleme oma kogemuste põhjal tõdenud meile head tegevat.

Need olid näited negatiivsete ringide kohta ja ma olen kindel, et igaüks võib tuua oma elust samasuguseid näiteid. Kui see oleks kõik, mis elus võib ette tulla, oleks see tõepoolest väga masendav.

Positiivsed ringid

Tuleb aga rõhutada ka teist poolt, mida samuti kõik me kogenud oleme - negatiivsete ringide kõrval on olemas ka positiivsed ringid. Ma arvan, et üks "elu saladustest" seisnebki püüdluses vältida negatiivseid ringe ja püüda selle asemel viia end mingisse positiivsesse ringi.

Üheks positiivseks ringiks, millest võin näite tuua, on jällegi meile kõigile tuttav: selles on tegu inimeste tunnustamisest. Oleme märganud, et kui vaevutakse võtma heakskiitev suhtumine nende suhtes, kes meile õigupoolest eriti ei meeldi, siis see suhtumine viib sageli teise poole avanemisele, nii et meil on kergem olla veelgi heakskiitvam tema suhtes.

Alguses võib olla üsna raske panna end tundma või tegutsema tunnustaval või armastaval kombel mõne sellise inimese suhtes, kes meile tõepoolest ei meeldi, aga märkame seda muutuvat kergemaks ja kergemaks, sest see paneb teise enam avanema ja muutuma kergemini tunnustatavaks ja jällegi oleme sattunud ringrattasse, seekord aga positiivsesse. Nagu eespool soovitasin, üsna samasuguse positiivse ringi võib kasutusele võtta asana-, meditatsiooni- ja teiste harjutuste suhtes. Eriti alguses võib tunduda raske panna end neid regulaarselt tegema, märgates aga, et tõeliselt neid regulaarselt tegema hakates, satume positiivsesse ringrattasse. Mida regulaarsemalt harjutame, seda enam saame jõudu ja seda kergemaks muutub regulaarne harjutamine. Olen ise märganud seda kehtivat eriti meditatsiooni ja sellega võrreldavate harjutuste puhul. Mõtlen näiteks suhet meditatsiooni ja enesejälgimise vahel. Siin võime me leida jällegi positiivse ringi, millesse võime jõuda: mida enam me mediteerime, seda kergemaks märkame rahuliku meeleseisundi saavutamise olevat, milles on kerge ennast jälgida. Ja vastavalt, mida enam me suudame ennast rahus ja vaikuses uurida, seda kergemini suudame endaga leppida ja seda kergemaks meditatsiooni harjutamine muutub, sest oleme lahti saanud paljudest häirivatest nõudmistest. Või kui püüad kõigepealt veidi aega mediteerida ja siis hakkad tegema näiteks asanaid, keskendudes ja süvenedes neisse, märkad, et asanate tegemine on kergem ja meeldivam, kui meel on sellejuures meditatiivses seisundis. Ja ümberpöördult: see asanatele keskendumine on iseenesest selline, mis teeb meditatsiooni kergemaks, see on üks moodus ühele asjale keskendumisest, mis aga ongi kogu meditatsiooni tuumaks. See on üheks põhjuseks, miks ma vastan küsimusele, kas meditatsiooni tuleks harjutada enne asanaid või vastupidi, et sellel pole vahet, sest mõlemad aitavad teineteist. Arvan, et sellist printsiipi võib kasutada kõigis asjades, ka üsna väikestes, näiteks muusika kuulamises. Väga sageli, püüdes kuulata muusikat, märkame me, et ei suuda muusikasse korralikult süveneda, sest meie meel on liiga aktiivne ja pinges, pidevalt liikuv. Märkame ka, et püüdes mediteerida juhtub sama, me ei pääse sügavamasse meditatsiooni. Kui me siiski suudame end alustama panna mingit sellist asja, siis see soodustab omakorda teisi. Kui näiteks püüame hetke mediteerida, jõuame lõpuks rahulikku meeleseisundisse ja siis püüame kuulata veidi muusikat, võime märgata jõudvat väga süvenenud kuulamisse. Ja kui oleme mõnda aega muusikat kuulanud, võime märgata muusika tõttu olevat peaaegu meditatiivses seisundis. Selliseid positiivseid ringe peaksimegi me otsima nii väikestes kui ka suurtes elu asjades. Tähtsaim on see, et suudaksime alustada, kasvõi vähekegi liikuda sellise positiivse ringi poole, siis märkame, et sel on kalduvus toita iseennast. Arvan, et sel põhjusel, eriti joogaharrastuse alguses, tuleks kõigil võimalikel viisidel püüda harjutada joogat regulaarselt. Märkad peagi, et mida enam harjutad, seda kergemaks jooga harjutamine muutub. See muutub kergemaks sel põhjusel, et see hakkab tunduma üha meeldivamana.

Lootusetuseski on lootust

Muidugi paneb see kõik tunduma väga lõbusa ja lihtsana: pole tarvis teha midagi muud kui katkestada negatiivsed ringid ja hakata looma positiivseid. Ja siiski teame me kõik, et elu ei ole sugugi nii lihtne või vahest takistab miski meis endas elu liiga lihtsaks kujunemast. Nagu me hästi teame, mõnikord mähkume sügavasse negatiivsesse ringi. Tavaliselt võime me sellest välja pääseda piisavalt üritades, aga mis juhtub siis, kui märkame, et on võimatu välja pääseda mingist sellisest ringist? Kas siis on veel enam mingit lootust? Mida teha, kui endale kasulike asjade tegemata jätmise tagajärjel märkad olevat nii halvas või nõrgas meeleseisundis, et enam ei suuda teha neid kasulikke asju? Kas oled kunagi olnud enda meelest nii armetus seisundis, kus tunned end nii nõrgana, et isegi ei hooli neist enam? Sellistel aegadel on asanate tegemine võimatu. Muidugi on see võimatu, sest siis on võimatu teha midagi, mis oleks meile kasulik, kui oleme tõepoolest selles olukorras, kus miski ei ole meile enam tähtis. Siis tunneme end lootusetuna, justkui elu poleks enam elamist väärt.

Usun, et üks elu hämmastusväärsemaid asju on see, et ka sellisteski olukordades on veel lootust. Tahan mainida midagi, mida paljud on kogenud, kui on jõudnud sellisesse madalseisu, kust ei näi enam mingit tagasiteed olevat. Minu uskumuse järgi võib seal leida kogemuse, mida saab kirjeldada vana religioosse sõnaga - andeksandmine. Sellest, mis on andeksandmine, on palju arvamusi. Ühed oletavad, et andeksandmine seostub uskumusega, et Jumal ei karista meid meie pattude eest pärast meie surma. See andestamise tõlgendus võib küll tõsi olla, kuid siin ei räägi ma päris sellisest andeksandmisest. Andestamine, mida mina silmas pean, ei ole usk, et meile antakse andeks, ja hoopiski mitte usk, et meile on andeks antud, vaid andeksandmise kogemus ise. Olen veendunud, et selline kogemus seostub sellega, mida pidas silmas Jeesus, kui kõneles andeksandmisest. Selline andestamise kogemus tuleb meile mõnikord siis, kui tunneme end olevat täielikus hävingus ja lootusetuses. Juhtub midagi, mis hetkeliselt tõstab meid jalgadele siis, kui me seda kõige vähem ootasime, kui polnud seda nagu ära teeninudki. Selline hämmastav asi võib tulla väga lihtsal kujul: kiri või telefonikõne vanalt sõbralt, sõbralik sõna kelleltki, juhtume midagi lugema. Või ärkame hommikul ja tunneme end hästi. Sellistel aegadel võime tunda osalt ka pattude andeksandmist. Saame kogemuse uuest jõust, hoolimata faktist, et meie enda tegevuse või tegevusetuse tõttu oleme sattunud väga madalasse või tühja olukorda või seisundisse.

Andeksandmine - meie uus võimalus

Vahest oleme me kõik kogenud selliseid andeksandmise hetki, aga ma tahan rõhutada, et me peame õppima neid õigesti vastu võtma. Siit võib tulla tõsine kiusatus, kui miski ootamatult teeb meid tugevamaks. Meil on kalduvus raisata seda jõudu, kalduvus lihtsalt vaid selle üle rõõmustada, isegi kalduvus mõelda, et õigupoolest olemegi me selle ära teeninud, või tunda üleolekut teiste suhtes. Ka võib tulla tunne, et see jõud oli meie sees kogu aeg ja kui nüüd on see esile tulnud, kestab see igavesti. Kui võtame andeksandmise selliselt vastu, kutsume välja õnnetuse. Sest kui me raiskame ära oma uue jõu, märkame seda peagi kadunud olevat, see on ära võetud ja meid on jäetud jälle vanasse negatiivsesse ringi. Õige vastus andeksandmisele on kasutada seda võimalusena hakata tegema asju, mis viiksid meid jälle mingisse positiivsesse ringi. Just selle peaksime ühendama siira tänulikkusega ja sel põhjusel tuuaksegi tänulikkust nii sageli esile kui õiget vastust andeksandmisele. Siiras tänulikkus ei ole see, kui öeldakse vaid oma mõttes tänu Jumalale või siis kellelegi teisele. Tõeline tänulikkus tähendab tegutsemist uuel moel: see tähendab just nende asjade tegemise alustamist, mis muudavad meid tugevamaks, aga milleks on tarvis energiat ja keskendumisvõimet, mis meil varem puudus. Andestamine on kingitus ja me peaksime olema väga hoolikad selle kingitusega ümberkäimisel.

Kui oleme hoolikad, võime hakata ka nägema, et andeksandmine, mida kogeme tohutu tühjuse hetkel, osutab lähedalolevale jõule, mis on lähedal ka siis, kui me pole sellises seisundis. Võime ka näha, et meie püüdlus põimida end positiivsesse ringi ei ole enesevalitsemise püüdlus, vaid püüdlus olla üha avatum jumalikule jõule ja lasta end sellel liigutada. Oma nõrkuste kaudu sunnitakse meid mõnikord looma seda jõudu, olgu see siis meile meeldiv või mitte. Meid sunnitakse loobuma oma enesekesksest tahtest. Kas jooga saab aidata meil loobuda sellisest enesekesksest tahtest vabatahtlikult, ilma sunnita? Kas meie otsitav jõud pole mitte paradoksaalne jõud, jõud loobuda enesekesksusest? Me võime nimetada seda alandlikkuse jõuks. Ja võime siis üllatuslikult märgata, et jõud, mida me vajasime, oli kogu aeg olemas ja meil oli tarvis vaid saada piisavalt tähelepanelikuks, piisavalt vaikseks, piisavalt avatuks, et teda märgata ja vastu võtta.