Üht-teist Hobuse iseloomust Sünnipärane hüpomaniakk, erksuse, optimismi ja ülevoolava tegevusiha kehastus, sattus psühhiaatrite vaatevälja juba pärast Kretschmerit, kusjuures tähelepanu äratas selle skisotüümne variant. Kuid ma ütlen mõne sõna tsüklotüümsest kui ühest kõige elujõulisemast inimtüübist. (Maniakk tavatähenduses on inimene, kes on haaratud mingist metsikust, arutust maaniast, hüpomaniakiga ei ole sellel mitte midagi pistmist. Psühhiaatrias on sõna "maniakk" läbi teinud keeruka evolutsiooni: kaasaegses tähenduses on "maania", "maniakaalsus" depressioonile vastandlik seisund: erutus ja ülev meeleolu. Hüpomaniakaalsus on kõrgendatud toonuse seisund, mis on tavalise ja maniakaalse toonuse vahepealne. Sünnipärane ehk konstitutsionaalne hüpomaniakk on inimene, kellel selline seisund on tavaline.) Niisuguseid inimesi on vähe, kuid nad on niivõrd märgatavad, et näib, nagu oleks neid palju. Inimene, keda on palju. Kui öeldakse, et kellelgi on "tugev temperament", siis peetakse kõige sagedamini silmas just seda tüüpi. Tema kõrval tunneb tavalise temperamendi esindaja end väikese paadina, mis on sattunud tohutu laeva kiiluvette. Pidurdamatu masinavärgi hingust on tunda kõiges: see on mootor, millega ei jõua kuidagi sammu pidada. Ta kulutab end meeletult, kuid alati on tal veel ülejääke, teda jätkub kõigeks ja kõikjale. Energia liitub temas sübariitlusega, kohutav töövõime naudingute ahne tagaajamisega. Keda tuua näiteks? Nad on alati nähtaval, nende energilisus lööb välja mis tahes tegevuses, mis tahes sotsiaalsel astmel. Ajalugu kirendab niisuguste inimeste nimedest. Kui tarmuga kaasneb anne, olgugi mitte suur, siis on see otsekui pidupäev, midagi tulevärgitaolist. Üks kõige eredam neist on võib-olla vanem Dumas - hästi suurt kasvu paks saatür, keda Maurois on kujutanud mahlakalt ja täpselt. Vaadake tema portreed raamatus "Kolm Dumas'd" ja te nõustute, et Kretschmer oli oivaline vaatleja, eriti siis, kui te võrdlete isa ja poja nina, viimane oli teatavasti range moralist. (Siiski võib kirjanike ninade järgi midagi otsustada.) Milline ilmne nihe skisotüümsuse poole nii välimuses, loomingus kui ka kogu elujoonises! Mis parata - äädikas on ju veini poeg ... Sädelevad repliigid, leidlikkus, teravapilguline vaatlusvõime, teravmeelsuste tulevärk, katkematu lugude, anekdootide ja väljamõeldiste ahel... Võib kutsuda selliseid inimesi kuulama, nad hoiavad koos nii seltskonna kui ka auditooriumi ning täidavad iga ruumi piiramatu aja kestel. Kuid suurtes annustes on nad lihtsalt talumatud; õnneks ei jää nad eramajadesse kunagi kuigi kauaks aega veetma. Siinkohal võib rääkida ekstsentrilisusest, kuid loomulikust ja orgaanilisest ekstsentrilisusest, mis tuleneb üliküllusest, laiast joonest, lustlikust ja kohati küünilisest enesekindlusest. Churchill oli täiesti selgekujuline püknik, mitte liiga ametlikke külalisi võttis ta vastu riietatuna vaid sigarisuitsu hallikassinisesse pilve. Ma võiksin tuua ka teisi, meile lähemaid näiteid, kuid parem jätta ruumi lugeja assotsiatsioonidele. Usutavasti suudab igaüks ise meenutada kedagi niisuguse psühhofüüsilise tüübi esindajatest. Hüpomaniakke kohtab kõikjal: töövõime ja vastupidavus, kiire orienteerumine ja seltskondlikkus kannavad ta sageli sotsiaalse trepi ülemistele astmetele. Muidugi soodustab seda väga hea võime saada inimestega läbi ja neid enda suhtes soodsalt häälestada; kui nad on lurjused, siis on nad väga veetlevad lurjused. Niisuguste inimeste jaoks on kergem kätte võita kui säilitada, sellepärast liiguvad nad kogu aeg edasi ja kõrgemale, kui nad aga peaksid allapoole langema, alustavad nad uuesti nullist. Need inimesed ilmutavad end kiiresti uute ja riskantsete ettevõtmiste organiseerimisel, mis on piisavalt avarad nende initsiatiivi avaldumiseks. Võitluses, mis on tulvil ootamatusi ja mille käigus peab kiiresti orienteeruma, silmapilgu jooksul vastu võtma julgeid otsuseid, kasvavad kõige võimekamad neist mõnikord tõelisteks juhtideks ja saavutavad tohutu populaarsuse. Nad on väga head kõnemehed. Nende tarmukus nakatab rahvahulki, nad mõjutavad oma ümbruskonda peaaegu et füüsilise veetlevusega. Tõsi, juhivõimed ilmnevad pigem keskmisel ja skisotüümsel, eriti aga epitüümsel variandil (see on Kretschmerile järgnenud ajal Gannuðkini koolkonna käsitus, mis vaatleb inimest tema suhtes epileptikukalduvustega): need on Caesar, Napoleon, Peeter Esimene - kõik nad olid epileptikud. Tsüklotüümne hüpomaniakk on liiga plastiline, ta on paindlik ja vahetu, ta etendab hingestatult rolli, ta on juht hetkeks, fakiir üheks tunniks. Ta püüab nagu tuulelipp ühiskonnas tuulesuuna kinni ja satub nii etteotsa, kuid ta ei loo situatsiooni, situatsioon loob tema. Hoogne, aval, suurejooneline, külalislahke inimene... Tema ümber on alati sagimist, hulgaliselt igasuguseid tähtsaid ja tühiseid asjaõiendusi. Ta püüab kogu aeg laiendada oma tegevusringi: kui ta on näiteks teadusasutuse juht, siis teostab ta end koosseisude pideva suurendamise, uute palkade, ametikohtade ja seadmete hankimise, trükiväljaannete, konverentside, komandeeringute, sümpoosionide jms organiseerimise kaudu. Sealjuures jääb töö teaduslik sisu sageli hoopis tahaplaanile. Madalamal tasemel on ta osav avantürist, ettevõtlik tegelane ja andekas seikleja, mõistagi kuulub sellesse kohorti Ostap Bender. Kõhklused ja hirm oleksid hüpomaniakile nagu tundmatud, kuid see ei ole nii: ta suudab ainult teistest kiiremini nendest jagu saada. Näib, et tal veab hämmastaval kombel, kuid tal veab sellepärast, et esiteks jõuab ta ajaühikus teha teistest märksa rohkem katseid ja vigu, ning teiseks usub ta täiesti tõemeeli oma intuitsiooni. Tal ei ole sisemisi kammitsaid, ta on oma võimetest üliheal arvamusel. Osaliselt tuleneb see sellestsamast assotsiatsioonide kergusest, mis loob takistamatuse sisemise tausta: siit pärineb ka hüpomaniaki sagedane oma saavutuste ülehindamine. Tõsi, tsüklotüümikul pehmendab sellist ülehindamist terav ja täpne reaalsustaju, teiste inimeste psüühika peen intuitiivne arvestamine. Sellest hoolimata ei ole hlestakovlus ja nozdrjovlus nende erinevates ilmingutes sääraste inimtüüpide juures haruldased. Tsüklotüümne hüpermaniakk on koguni ülirealist, kuid tema plaanid võtavad fantastilise ulatuse, ta elab alati maksimumprogrammi järgi. Ta nõuab, et tal lastaks elada ja laseb elada ka teistel, kuid tema enda elu kiirgab niisugust stiihilist agressiivsust, sellist egoismi võitmatut veetlust, et teda ümbritsevatel inimestel ei ole muud teha, kui kas lülituda tema orbiiti või minna teelt eest ära. Ta võib olla vihane ja raevukas, rängad väljendid võivad vahel lausa sadada tema suust, kuid ta ei ole vähimalgi määral närviline: "Mul on Hobuse iseloom." Ta on alati reibas, tema unevajadus on väike ning ta töötab meelsasti mis tahes kellaajal ja talub kergesti igasuguseid ekstsesse. Kes ta on: kas helge koleerik või tugev sangviinik?... Mis vahet seal sisuliselt on, kuidas me teda nimetame... Peamine on, et seda tüüpi inimesed on tõesti kadestusväärselt varustatud elulise toonusega, nad ka elavad sageli kaua, kui aga surevad, siis äkksurma. Koleerilisus kasvab skisotüümse pooluse suunas, kus tema avaldumisvormideks on teravapilgulisus, palavikulisus, fanaatilisus, kuid eriti epitüümses skaalas, kus ilmnevad tõeline fanatism, tormakus, ettekuulutamise ekstaas; siin värelevad Muhamedi, Lutheri ja Dostojevski varjud. Nojah, aga sünge nurgake? On terveid perekondi konstitutsionaalseid hüpomaniakke (nagu ka konstitutsionaalselt depressiivseid perekondi), terved pärilikud liinid õnneseeni, kes ei tea, mis on norutamine ja väsimus. Siiski julgen ma öelda, et hüpomaniakaalsusega käib kaasas depressioonioht. Oht on, kuid see oht ei pruugi avalduda kogu pika elu jooksul. Vanadus (kuhtuv Dumas valas "Kolme musketäri" kohal pisaraid). Järsk kliimamuutus. Füüsilise tervise äkiline tagasilöök. Elu kokkuvarisemine, mis toob kaasa täieliku tegutsemisvõimetuse. Kui hüpomaniakil areneb depressioon, siis on see äärmiselt sügav. Kui tema kõrval ei ole tundlikku mõistust ja valvsaid silmi, siis on see katastroof.     Üht-teist Hobuse iseloomust, Vladimir Levi "Ego ehk surma profülaktika. Hüpnotisööri pihtimus"