Tartu Ülikooli Psühholoogia Osakond

PSÜHHOLOOGIA

Jüri Allik

Algus (1632-1918). Psühholoogia algus Eestis seondub Academia Gustaviana (1632-1656) ja Gustavo-Carolina’ga (1690-1710), kus filosoofiliste disputatsioonide temaatikas esineb ajastule iseloomulikke psühholoogia probleeme nagu hinge olemus ja tüübid, tajuvõimed, ideede päritolu ning rahvuslik iseloom. Püsivalt juurdus psühholoogia akadeemilises õppekavas peale TÜ taasavamist 1802. a., kui I. Kanti õpilane Gottlob Benjamin Jäsche hakkas lugema empiirilise psühholoogia kursust. Alates sellest on psühholoogia. õpetamine Eestis jätkunud ilma suuremate vaheaegadeta. 19. saj. väärib psühholoogia kursust lugenute seas nimetamist Ludwig Strümpell, kelle unenägude teooria mõjutas oluliselt Sigmund Freudi, ja samuti Gustav Teichmüller, kes sai tuntuks inimese Mina substantsiaalsust ja surematust käsitleva suuna rajamisega personoloogias. TÜ rektoril ja füsioloogia prof-l Alfred Wilhelm Volkmannil oli märkimisväärne osa eksperimentaalpsühholoogia kujunemises. Ta kirjutas Wagneri füsioloogia käsiraamatusse (1846) nägemist puudutava peatüki ja näitas katseliselt Weberi seaduse (selle sõnastas 1834 Ernst Heinrich Weber) kehtimist nägemises, tema tulemusi kasutas Gustav Theodor Fechner oma raamatu "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisel. Lisaks Volkmannile on eksperimentaalpsühholoogia kujunemislooga seotud ka Friedrich Georg Wilhelm Struve, kelle tööd aitasid kaasa nn. personaalsete võrrandite probleemi lahendamisele. Oluline sündmus oli ühe kaasaegse psühhiaatria ja psühholoogia rajaja Emil Kraepelini valimine TÜ psühhiaatriaprofessoriks (ta oli selles ametis 1886-1891). Wilhelm Wundti õpilasena algatas Kraepelin Tartus eksperimentaalsete uuringute programmi, uurides taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Peale Kraepelini lahkumist jätkas eksperimentaalset suunda teine Wundti õpilane Vladimir Tšiž. Kuulmisppsühholoogia probleemide uurimisega pälvis rahvusvahelise tunnustuse füüsikaprofessor Arthur Joachim Oettingen. Eestiga oli seotud ka kahe väljapaistva psühholoogi elukäik: geštaltpsühholoogia peaideoloog Wolfgang Köhler sündis Tallinnas ja Würzburgi koolkonna alusepanija Oswald Külpe lõpetas 1886 TÜ ajaloolasena. Esimese eestlasena, kes professionaalsel tasemel tegeles p-ga oli Teichmülleri õpilane Rudolf Kallas, kelle "Mäluõpetuse süsteem" ("System der Gedächtnislehre", 1897) vaatleb eesti regilaulu mnemotehnilisest vaatekohast. Rahvusvahelise tuntuse omandas Karl Girgensohni rajatud Dorpati religioonipsühholoogia koolkond, mis tegeles usulise kogemuse eksperimentaalse uurimisega. Girgensohni töö jätkajaks kujunes Werner Gruehn. Psühholoogia arengule avaldas märkimisväärset mõju Jakob Johann von Uexkülli programmiline artikkel (avaldati1899, selle kaasautorid olid T. Baer ja A. Bethe), mis pani aluse biheivioristlikule uurimissuunale psühholoogias. Uexkülli omailma (Umwelt) kontseptsioon, mille kohaselt ei ole olemas kõigile organismidele ühist reaalsust, on mitmekülgselt mõjutanud 20. saj. psühholoogia arengut.

Kahe sõja vaheline aeg (1919-1940). TÜ kui Eesti rahvusülikooli esimeseks psühholoogiaprofessoriks valiti Aleksander Kaelas, kes oli esimene eesti soost kutseline psühholoog. Ta oli töötanud Moskva Ülikooli juures ja tegeles emotsioonide uurimisega. Tema surma järel sai selle koha Konstantin Ramul, kes rajas 1922 TÜ juurde eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. 1939 kaitses Ramul doktoritööd Herbarti matemaatilisest psühholoogiast. Psühholoogia õpetamise ja populariseerimise kõrval on Ramulil teeneid ka psühholoogia ajaloo uurijana. Tema artiklid (ilmusid ajakirjas "American Psychologists" 1960 ja 1963) on kaalukad uurimused 17. saj. psühholoogia ja psühholoogiliste mõõtmiste ajaloo vallast. Kahe sõja vahelisest perioodist väärib märkimist TÜ õigusteaduse prof. Andreas Bjerre, kes avaldas mõistva psühholoogia seisukohalt lähtuva uurimuse mõrvapsühholoogiast (1925). Olulised on samuti Eduard Tennmanni tööd religioonipsühholoogiast ("Üldine usundipsühholoogia", 1936; "Ekstaas ja müstika",1936). Kõige märkimisväärsem saavutus psühholoogia valdkonnas oli Juhan Torki "Eesti laste intelligents" (1939), mis kujutab laiaulatuslikku eesti laste vaimsete võimete uurimust. Torki ideed ja töö tulemused (nt. migratsiooni mõju populatsiooni vaimsetele võimetele) olid uuenduslikud ja pakuvad huvi veel ka tänapäeval.

20. saj. II pool. Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti psühholoogide sidemed välismaailmaga praktiliselt katkesid. Seevastu jõudsid mitmed väliseestlased, nt. Theodor Künnapas, Endel Tulving, Jaak Panksepp ja Jaan Valsiner oma uuringutega maailma tipptasemele. Suureks saavutuseks nõukogude perioodil võib pidada psühholoogia õpetamise rahuldava taseme säilimist Eesti kõrgkoolides. Osa psühholooge sai hariduse Moskvas ja Leningradis. 1968 alustati TÜ-s psühholoogia kui eriala õpetamist. Rühm aktiivsemaid psühholooge hakkas oma töid avaldama ka rahvusvahelistes väljaannetes. Selle tulemusel kujunes psühholoogiast Eesti sotsiaalteaduste rahvusvaheliselt kõige tuntum ja mõjukam valdkond. Tsiteeritavuse põhjal on kõige tuntumad psühholoogid Jaanus Harro, Jüri Allik, Talis Bachmann, Peeter Tulviste, Toomas Niit ja Mati Heidmets. Paremini arenenud psühholoogia valdkonnad on tunnetusprotsesside uurimine, kultuuripsühholoogia ja psühhofarmakoloogia. Eesti Psühholoogide Liit (asutatud 1989, president Aune Valk) esindab Eestit maailma (International Union of Psychological Science) ja Euroopa (European Federation of Professional Psychology Associations) organisatsioonides. Ainsad rahvusvaheliselt akrediteeritud psühholoogia kraadiõppekavad (bakalaureuse, magistri ja doktori tasemel) on TÜ-s ja TPÜ-s.

B:
Ramul, K. Психология в Тартуском университете (1802-1918) — К. Рамул, Из истории психолгии. Tartu, 1974, lk. 98-113;

Allik, J., Tulviste, P. Психология в Тартуском университете. — Вопросы психологии, 1982, 6, lk. 129-133;

Allik, J. Psychology in Estonia. — News from EFPPA, 1992, 6 (3), lk. 7-10.

Eesti Entsüklopeedia, 11 kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002. lk. 515-516

Ajalugu