Tartu Ülikooli Psühholoogia Osakond

PSÜHHOLOOGIA KUTSEMAGISTRIÕPPE PROGRAMM

(viimane vastuvõtt toimus aastal 2005, õppekava suletakse 2010 aasta septembris)

Õppekava
Ülikooli nimi: Tartu Ülikool
Teaduskond: Sotsiaalteaduskond
Õppekava nimetus eesti keeles: rakenduspsühholoogia magistriõpe
Õppekava nimetus inglise keeles: master level training on applied psychology
Nominaalse õppeaja kestvus aastates: 2

Õppekava lühiannotatsioon

Rakenduspsühholoogia magistriõppes toimub psühholoogi kutseoskuste omandamine. Võimalik on spetsialiseeruda kliinilisele ja koolipsühholoogiale.

Antavate kraadide nimetused:

1) psühholoogiamagister kliinilise psühholoogia alal ehk Master of Psychology on Clinical Psychology
2) psühholoogiamagister koolipsühholoogia alal ehk Master of Psychology on School Psychology

Koolituse läbinud peavad omama vajalikke akadeemilisi ja praktilisi oskusi, et teha oma tööd ratsionaalselt ning olema võimelised oma tööd analüüsima ja selle mõju hindama.

Õppetöö maht on 80 AP ja see koosneb kolmest osast:

1) teoreetilis-metoodiline õpe (45 AP) sisaldab loenguid ja seminare, mis eeldavad ka iseseisvat tööd ja ettekandeid loetust, kirjalikke referaate ning koduste praktiliste ülesannete ettenäitamist ja analüüsi;
2) magistriprojekt (15 AP), milleks on uurimus, mis kirjeldab ja analüüsib teaduslikult põhjendatud metoodika alusel mõnda psühholoogi töö probleemi, sealhulgas ka üksikjuhtumi analüüs või arendusliku sisuga projekt psühholoogi kutsetöö paremaks korraldamiseks, uute hindamis- ja sekkumisprogrammide väljatöötamine, loodud riist- või tarkvara vms. rakendusliku väärtusega töö;
3) praktika valitud alal (20 AP) vähemalt kahes erinevas praktikakohas kokku vähemalt 6 kuud.
Kursus lõpeb magistriprojekti kaitsmise ja kirjaliku kutseeksamiga. Kutseeksam (3 AP) hõlmab teadmiste kontrolli kohustuslike ainete kogu ulatuses, lisaks esitab taotleja akadeemilise erialase eluloo (curriculum vitae) ja praktika juhendaja poolse analüüsi praktika eduka läbimise kohta.

Õppeainete loetelu (45 AP)

A. Kutseõpingud kliinilise psühholoogia alal
Aine	Õppevorm	Maht	Kontroll
I. Kohustuslikud teooriaõpingud (15 AP)
1. Kliiniline neuropsühholoogia	loengud	2 AP	eksam
2. Tervisepsühholoogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
3. Kliiniline psühholoogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
4. Kliinilise psühholoogia eetika ja metodoloogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
5. Teaduslike uurimuste metodoloogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
6. Lõpueksam	iseseisev töö	5 AP	eksam
II. Kohustuslikud praktilis-metoodilised kursused (10 AP)
1. Juhtumianalüüsi alused	sem. + prakt.	2 AP	arvestus
2. Individuaalse uurimise ja hindamise meetodid (vaatlus, intervjuu, hindamisskaalad, käitumisanalüüs)	sem. + prakt.	3 AP	arvestus
3. Sissejuhatus psühhoteraapiasse (kognitiiv-käitumis- või pereteraapia)	loengud + sem.	3 AP	eksam
4. Psüühikahäired lapseeas	loengud + sem.	2 AP	eksam
Lõpueksami komisjonile tuleb esitada üks juhtumianalüüsi näidis, psühholoogilise hinnangu kokkuvõtte näidis ja psühhoteraapia juhtumi ülevaade.
III.Valik- ja vabaained (20 AP)
1. Meditsiinipsühholoogi töö seaduslik regulatsioon	loengud + sem.	2 AP	eksam
2. Kliinikus kasutatavad testid (olenevalt testi mahust iga kursus 0.5 - 2 AP)	sem. + prakt. (testide kaupa)	0.5 - 2 AP	arvestus
3. Neurofüsioloogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
4. Somaatiliste haigete probleemid ja psühhosomaatika	loengud + sem.	2 AP	eksam
5. Rakenduslik sotsiaalpsühholoogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
6. Töö erivajadustega rühmadega (vägivald, lein, kriisiohvrid jt. ekstreemolukorra kliendid)	loengud + sem.	2 AP	arvestus
7. Psühhoteraapia keskastme kursus (kognitiiv-käitumis-või pereteraapia)	sem. + prakt.	8 AP	eksam
8. Psühhodiagnostika metoodilised alused, testiteooria	l + s + p	2 AP	eksam
9. Kultuurierinevuste arvestamine suhtlemisel	loengud + sem.	2 AP	eksam
Lisaks võib valida teisi kursusi TÜ psühholoogiaosakonna õppekavast ja külalislektorite tsüklitest. Valikaineteks võib kasutada ka sobivaid kursusi arstiteaduskonna tsüklitest. Vastavalt teadusharu ja kutsenõuete arengule kinnitab psühholoogiaosakonna nõukogu õpetatavate kursuste sisu ja teeb vajadusel muutusi õpetatavate kursuste loetelus.

B. Kutseõpingud koolipsühholoogia alal
Aine	Õppevorm	Maht	Kontroll
I. Kohustuslikud teooriaõpingud (15 AP)
1. Organisatsioonipsühholoogia (Kool kui organisatsioon. Koolikeskkonna planeerimine ja organiseerimine. Õppekavade arendamine ja hindamine.)	loengud + sem.	2 AP	eksam
2. Töö erivajadustega rühmadega (Vägivald, lein, kriisiohvrid jt. ekstreemolukorra kliendid)	loengud + sem.	2 AP	eksam
3. Erivajadustega lapsed	loengud + sem.	2 AP	eksam
4. Koolipsühholoogia eetika ja metodoloogia	loengud + sem.	2 AP	arvestus
5. Teadusmetodoloogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
6. Lõpueksam	iseseisev töö	5 AP	eksam
II. Kohustuslikud praktilis-metoodilised kursused (10 AP)
1. Juhtumianalüüsi alused	sem. + prakt.	2 AP	arvestus
2. Individuaalse uurimise ja hindamise meetodid (vaatlus, intervjuu, hindamisskaalad, käitumisanalüüs)	sem. + prakt.	3 AP	arvestus
3. Olulisemad koolis kasutatavad testid (olenevalt testi mahust iga kursus 0.5 - 2 AP)	sem. + prakt. (testide kaupa)	2 AP	arvestus
4. Sissejuhatus psühhoteraapiasse (kognitiiv-käitumis- või pereteraapia)	loengud + sem.	3 AP	eksam
Lõpueksami komisjonile tuleb esitada üks juhtumianalüüsi näidis ja üks psühholoogilise hinnangu kokkuvõtte näidis.
III.Valik- ja vabaained (20 AP)
1. Arengupsühholoogia	loengud	2 AP	eksam
2. Sotsiaalpsühholoogia	loengud + sem.	2 AP	eksam
3. Koolipsühholoogi töö seaduslik regulatsioon	loengud + sem.	2 AP	eksam
4. Pedagoogika	loengud + sem.	2 AP	eksam
5. Haridusfilosoofia	loengud + sem.	1 AP	arvestus
6. Psüühikahäired lapseeas	loengud + sem.	2 AP	eksam
7. Psühhodiagnostika metoodilised alused, testiteooria	l + s + p	2 AP	arvestus
8. Nõustamine (Erinevad koolkonnad. Kriisinõustamine. Karjäärinõustamine. Elutee planeerimine koolis)	sem. + prakt.	4 AP	arvestus
9. Konsultatsioonitehnikad (õpetajate konsulteerimine, mitmetasandiline koolikonsultatsioon, vanemate konsulteerimine)	sem. + prakt.	2 AP	arvestus
10. Kultuurierinevuste arvestamine suhtlemisel	loengud + sem.	2 AP	arvestus
Lisaks võib valida teisi kursusi TÜ psühholoogiaosakonna õppekavast ja külalislektorite tsüklitest. Valikaineteks võib kasutada ka sobivaid kursusi arstiteaduskonna ja pedagoogikakeskuse tsüklitest. Vastavalt teadusharu ja kutsenõuete arengule kinnitab psühholoogiaosakonna nõukogu õpetatavate kursuste sisu ja teeb vajadusel muutusi õpetatavate kursuste loetelus.

PÕHJENDUS PSÜHHOLOOGIA KUTSEMAGISTRI PROGRAMMI JUURDE

SISSEJUHATUS
Rakenduspsühholoogina töötamine eeldab spetsiaalseid kutseoskusi ja eriteadmisi. Nõukogude ajal saadi need osaliselt ülikooliprogrammi raames spetsialiseerumiskursuste ja 4-kuulise menetluspraktikaga, osaliselt omandati tegeliku töö käigus. Euroopa Ühenduse ja Põhja-Ameerika riikides saadakse see väljaõpe tavaliselt ülikooli magistri- või doktorkraadi kaitsmise järgse eritreeningu käigus.

Kui Eesti hakkab psühholoogide tööd seaduslikult reguleerima ja litsenseerima, on tarvis tagada ka rakenduspsühholoogide väljaõpe ja jätkukoolitus ülikooli tasemel. Esimeseks sammuks selles suunas sobib kutsemagistriõpe Tartu Ülikoolis.

Koolituse läbinud peavad:
• omama vajalikke akadeemilisi ja praktilisi oskusi, et teha oma tööd ratsionaalselt, süsteemselt ja teadlikult;
• olema võimelised oma tööd analüüsima ja selle mõju hindama.

PSÜHHOLOOGI KUTSEÕPPE VÕIMALIKUD MUDELID
1. Rakenduspsühholoog ja psühholoogiateadlane on erinevad elukutsed
Rakenduspsühholoogi selgepiiriline eraldamine teadusuurijast rõhutab ennekõike indiviidiga töötamise erilisust. Väljaõppe põhisisu on suhtlemis- ja testimisoskuste treening. Teooriatest peetakse vajalikuks diagnoosimise ja hindamise aluseid, palju tähelepanu pühendatakse teadmiste jagamisele nõustamise ja teraapia meetodite ja tehnikate alal. Niisuguse lähenemise eesmärk on kutseoskused kitsamas mõttes: harjutada tuleb kliendiga töötamise oskusi, tema diagnoosimise ja nõustamise oskusi, tema kohta hinnangute ja raportite kirjutamise oskusi. Sellise mudeli puhul väljaõpe võib, kuid ei pea olema kõrgkoolis. Sagedasti tekivad professionaalse psühholoogia koolid ka teiste riiklike või eraalgatuslike moodustiste juurde. Väljaõpet saab kokku panna ka juhuslikest üksikkursustest erinevates õppe- ja muudes asutustes.
Niisugune mudel on populaarne paljudes USA osariikides ja Kanadas Ontario provintsis.

2. Rakenduspsühholoog on teadlane-praktik.
Rakenduspsühholoogi igapäevatöö omab teadusliku uurimusega analoogse struktuuri hüpoteeside püstitamisest kuni nende kontrollimiseni. Seetõttu ei püüta selgeks õpetada kindlaid, käesolevaks momendiks end usaldusväärsetena tõestanud hindamismeetodeid ja ravimudeleid, vaid püütakse anda mõtteviis, oskused edaspidi iseseisvalt iga uut tulevat testi või ravitehnikat analüüsida ning selle sobivust oma kliendile hinnata. Niisuguse lähenemise korral tuleb väljaõppes selgeks saada nii suhtlemisoskused kui oma töö mõtestamise oskused. Peale diagnoosimise, nõustamise ja juhtumi analüüsi oskuse kuulub rakenduspsühholoogi kutseoskuste hulka ka oskus omaenese töös ettetulevate probleemide teaduslikuks lahendamiseks kas erialase teaduskirjanduse abil või isiklike uurimuste abil. Sellise mudeli puhul peab väljaõpe kindlasti olema ülikoolis ja kindla õppekava alusel. Soovitatav on kõigepealt teaduskraad ja selle järel 1-2 aastane residentuur mitmes töökohas. Niisugune mudel on populaarne paljudes Euroopa maades ja enamuses Kanada provintsides.
Mõlema eeltoodud mudeli aluseks on mõtteviis, et baasteadmised psühholoogiast peavad enne kutseõpet olemas olema ja mõlemas neist võetakse psühholoogiks õppima pärast bakalaureuseõppe (mõnes süsteemis "major in psychology") läbimist.

3. Eksisteeris ka kolmas mudel - kutseõpe algusest peale - nõukogudeaegne, kus teooria lahutamatu side praktikaga väljendus kutseõppe kokkusegamises eriala põhialustega, mistõttu ülikooli põhikursuse ajal leidis aset spetsialiseerumine kliinilise, kooli- ja sotsiaal- või tööpsühholoogia erialale ning ülikooliaja sisse kuulusid ka suvised praktikad pluss üks semester tootmispraktikat töökohtadel. Niisugune kutseoskuste õpetamine ilma ülikoolipoolse juhendamiseta ning õppetöö varajastel staadiumidel mujal maailmas levinud ei ole.

RAKENDUSPSÜHHOLOOGILE VAJALIKUD TEADMISED JA OSKUSED
Vajalike teadmiste ja oskuste määratlemine sõltub mudelist, mille omaks võtame. Pidades ideaalina silmas teadlane-praktiku mudelit ja võttes arvesse ka Eestis aegade jooksul välja kujunenud tegelikkust, õppeprogrammide eripära ning käesoleva hetke haridussüsteemi üldist vaesust, on käesolev programm kompromisslahendus. Seetõttu on programm kavandatud mitte teaduskraadi järgse õppena, vaid selle alternatiivina ning paneb põhirõhu rakendusmagistri väljaõppele. Et mitte ära lõigata progressiivsemate arengusuundade võimalust tulevikus, on ette nähtud vastavalt käesoleva programmi edenemisele ka rakendusliku doktoriõppe kujundamine. Samuti peab käesolev programm oma eesmärgiks õpetada mitte mehaaniliselt tegutsevaid tehnikuid, vaid oma tööd analüüsivaid ning mõtestavaid uurijaid, seetõttu sisaldab teadusmetodoloogiat.

1. Kliinilise psühholoogi töö on psüühilise distressi, häirete, vaegurluse ja riskikäitumise hindamine, leevendamine, ravimine ja ennetamine. Tema tööülesanded on: psüühiliste protsesside ja probleemide hindamine ja mõõtmine nii kehaliste kui psüühiliste haiguste puhul; häirete diagnoosimine; psühhoteraapia; konsulteerimine; õpetamine ja nooremate kolleegide töö juhendamine; tervisepoliitika planeerimine ja programmide hindamine; psüühiliste häirete ja tervise uurimine; eksperthinnangute andmine kohtu-, sõjaväekõlbulikkuse jms. küsimustes.

Selleks vajalikud oskused hindamise valdkonnas on intervjueerimine, süstemaatiline vaatlus, psühhomeetriline testimine. Neid peab kliiniline psühholoog oskama rakendada nii patsientidele kui nendega seotud isikutele, samuti gruppidele ja organisatsioonidele. Psühholoog peab olema võimeline valima antud patsiendile ja tema probleemidele adekvaatsed hinnangumeetodid ning silmas pidama nende meetodite endi põhjendatust nii rakendamisel kui tulemustest järelduste tegemisel.

Diagnoosimise valdkonnas peab kliiniline psühholoog oskama püstitada funktsionaalset diagnoosi patsiendi intellektuaalse taseme, kognitiivse, emotsionaalse, sotsiaalse ja käitumusliku funktsioneerimise valdkonnas, samuti olema suuteline diagnoosima psüühilisi häireid vastavalt kaasaegses psühhiaatrias kasutatavale klassifikatsioonisüsteemile.

Ravi valdkonnas peab kliiniline psühholoog oskama valida antud patsiendile ja tema häirele kõige kohasemaid sekkumismeetodeid ning silmas pidama nende põhjendatust, et tagada sekkumise maksimaalne efektiivsus ja ohutus. Samuti peab psühholoog olema teadlik naabererialade võimalustest, et osata edasi suunata patsiente, kelle probleemid väljuvad psühholoogi kompetentsuse piiridest.

Teaduslike uurimuste valdkonnas peab kliiniline psühholoog olema võimeline oma hinnangumeetodeid ja sekkumisprgramme kavandama, ellu viima ja tulemusi kontrollima. Samuti peab ta oskama teha koostööd teiste tervise ja psüühiliste häirete alal töötavate spetsialistidega, ka sel alal vajab ta oma tegevuse struktureerimis- ja planeerimisoskusi.

2. Koolipsühholoogi töös võib eristada viit erinevat taset.
• Otsene töö koolilastega. Koolipsühholoogi tööülesannneteks on probleemsete õpilaste hindamine (diagnoosimine, testimine), ja abistamine (individuaalne nõustamine, õppimis- ja käitumisprogrammide väljatöötamine ja elluviimine).
• Töö koolilastega töötavate täiskasvanutega. Siia kuulub õpetajate, koolitöötajate, lapsevanemate konsulteerimine, töö peredega, samuti aga nii õpetajate kui vanemate otsene õpetamine.
• Töö koolilastega töötavate süsteemide ja organisatsioonidega.
• Töö kohalike haridusametitega/asutustega parandamaks lastega töötamise taset. Viimasel kahel tasemel on koolipsühholoogi tööülesanneteks haridusprogrammide arendamine ja hindamine, institutsioonidevahelise koostöö arendamine.
• Teaduslik uurimistöö.

Tööks vajalikud oskused hindamise valdkonnas on intervjueerimine, vaatlus ja testimine. Psühholoog peab olema võimeline valima sobivaima hindamismeetodi, tundma selle rakendatavuse piire ning arvestama neid järelduste tegemisel. Ta peab teadma oma oskuste piire ja tegema vajadusel koostööd teiste spetsialistidega.

Nii koolilaste kui nendega töötavate vanemate efektiivseks abistamiseks peab koolipsühholoog oskama valida sobivaima sekkumismeetodi, jälgima sekkumise mõju, vajadusel sekkumisplaani muutma. Sekkumisplaanide väljatöötamisel peab ta arvestama nii kodu, kooli kui lapse iseärasustega.

Programmide arendajana peab ta oskama hinnata õppekava vastavust lapse arengu tasemele ning erivajadustele.

Teaduslike uurimuste valdkonnas peab koolipsühholoog olema võimeline oma hinnangumeetodeid ja sekkumisviise kavandama, ellu viima ja tulemusi kontrollima.
Inimestega, sageli koguni abitus seisundis olevatega töötamine paneb kliinilisele ja koolipsühholoogile kohustuse olla ette valmistatud eetilisi ja juriidilisi probleeme märkama, ennetama ja lahendama. Erialase kompetentsuse eetilistes küsimustes tagab regulaarne juhendamine, mille andmise ja vastuvõtmise oskused samuti kliinilise ja koolipsühholoogi kutseoskuste hulka kuuluvad.

Kokkuvõttes eeldab rakenduspsühholoogina töötamine teadmisi ja oskusi järgmistes valdkondades:
I          Üldteadmised
II         Psühhopatoloogia
III        Hindamine, hindamismeetodid (diagnostika)
IV       Psühholoogiline abistamine (nõustamine, teraapia, konsulteerimine)
V        Teaduslike uurimuste metodoloogia

RAKENDUSPSÜHHOLOOGIA MAGISTRÕPPE AVAMISE EELDUSED

Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonnas loetakse kliinilise ja koolipsühholoogia põhikursusi ning mitmeid valikkursusi, mille mahtu ja temaatikat on võimalik laiendada. Kaks lendu noori psühholooge on lõpetanud rahvusvaheliselt võrreldava bakalaureuseprogrammi järgi, neid lisandub igal aastal. Psühholoogiaosakonnas funktsioneerib korralik teadusmagistrite ja teadusdoktorite õppeprogramm. Käesoleva programmi üldainete ja teadustöö aluste õpetamisse on võimalik kaasata selliseid rahvusvahelise mainega psühholooge nagu professorid Jüri Allik, Ph.D. ja Peeter Tulviste, Ph.D., dotsendid Olev Must, Ph.D., Aleksander Pulver, Ph.D. ja Tiia Tulviste, Ph.D. Sellega on tagatud teadustöö metoodika õpetamine ja juhendamine nõutaval tasemel. Rakenduslik-metoodiliste kursuste õpetamise põhivastutust hakkavad kandma kliinilise psühholoogia osas lektor Maie Kreegipuu, M.Sc. ja koolipsühholoogia osas lektor Eve Kikas, M.Sc., kes mõlemad on tegevad nii akadeemilises kui praktilises töös. Eri- ja valikkursuste õpetamisele on kaasatud kogu psühholoogiaosakonna akadeemiline ja teadurite koosseis, samuti õppejõud eripedagoogika osakonnast ja pedagoogikakeskusest. Kliiniliste erialade õpetamisel on psühholoogiaosakonnal kujunenud hea koostöö mitmete TÜ Arstiteaduskonna osakondade ja TÜK kliinikutega, mida on käesoleva programmi õpetamise jaoks võimalik laiendada. Seega on olemas inimesed ja teadmised nii teoreetiliste kui praktiliste kursuste õpetamiseks.

Psühholoogiaosakonnal on hea koostöö välismaa õppejõududega. Viimastel aastatel on külalisprofessorid õpetanud mitmeid praktilise psühholoogia erikursusi, näiteks 1995.a. kevadsemestril luges psühhoteraapiat prof.Vello Sermat, Ph.D. (Yorki Ülikool, Toronto), 1995.a. sügissemestril viis läbi tervisepsühholoogia kursuse prof. Marion Cohn, Ph.D. ( Ohio, USA) ja käitumise modifikatsiooni loengutsükli koos praktikumidega TÜK Lastehaiglas prof. Arne Brekstad, Ph.D. (Oslo Ülikool). Lühemaid loengu- ja praktilisi tsükleid on pidanud paljud teised spetsialistid, sealhulgas Ritva Nupponen, Ph.D., UKK Tervisekasvatuse Teadusliku Uurimise Instituudi vanemteadur (Tampere, Soome) ja Keith Dobson, Ph.D., Calgary Ülikooli professor, Kliinilise Psühholoogia Doktoriõppeprogrammi juhataja (Kanada). Koostöö UKK Instituudi ja Calgary Ülikooliga jätkub, kavas on nendepoolseid õppetsükleid korrata ja laiendada. Siinesitatu pole kaugeltki kõik, mis külalisõppejõudude kaasabil eesti psühholoogide koolitamises juba toimunud või kavandatud on.

Praktika juhendamine on kõige probleemirohkem osa. Psühhiaatria-asutustes on piisava kategooriaga meditsiinipsühholoogide hulk piisav, üldmeditsiiniasutustes on psühholoogide kasutamise traditsioon aga väga napp. Kvalifitseeritud rakenduspsühholoogide ettevalmistamiseks üldhaiglate, ambulatooriumide, tervisekeskuste jms. jaoks on kavas rakendada kaasjuhendamist, kaasates praktika juhendamisse kõrge kvalifikatsiooniga arste.

Juba töötavate kliiniliste psühholoogide hulgas on olemas teadmis- ja arenemishimulisi, kes on omal algatusel otsinud ja saanud täienduskoolitust, mille tulemusena neist 18 on käesolevaks hetkeks läbinud lisaeksameid ja saanud kliinilise psühholoogi kategooria tunnistuse Sotsiaalministeeriumi atesteerimiskomisjonis. Atesteerimised jätkuvad. Juba töötavate koolipsühholoogide hulgas leiduvad arenemishimulised on alustanud regulaarset täiendõpet TÜ Täienduskoolituskeskuses. Tahtjaid on rohkem. Seega on olemas inimesed, kes õpiksid.

ÕPPETÖÖ KORRALDUS

Rakendusmagistrite väljaõpe koosneb teoreetilistest kursustest, mis toimuvad regulaarsete tsüklitena Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonnas, teoreetilis-praktilistest seminaridest, mis toimuvad ebaregulaarselt, planeeritakse igal õppeaastal uuesti vastavalt osalejate vajadustele ja võimalustele ning TÜ ja külalisõppejõudude ajakava võimalustele, ning praktiseerimisest töökohal. Juba töötavatele psühholoogidele korraldab TÜ psühholoogiaosakond regulaarseid täienduskoolituse sessioone. Praktilist tööd alustavatele psühholoogidele korraldatakse kahekordne juhendamine - vilunud psühholoog (vajadusel muu kõrgharidusega ja kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist) töökohal ja regulaarsed õppused TÜ psühholoogiaosakonnas juhendaja juures.

Õppetöö korraldus (mahtude arvestus, arvestuste ja eksamite sooritamise kord jms.) on analoogne juba olemasolevatele psühholoogiaosakonna programmide omale ja vastab TÜ üldisele korrale.

Õppeprogrammid valmistab ette Tartu Ülikooli psühholoogiaosakond.

Õppejõududena on tegevad kõik psühholoogiaosakonna õppejõud. Meditsiini- ja pedagoogika-alased spetsialiseerumiskursused tellitakse TÜ Arstiteaduskonnalt ja Pedagoogikakeskusest. Vastavalt vajadusele kaasatakse ka teisi TÜ õppejõude. Jätkatakse ja laiendatakse akadeemilisi sidemeid välismaa õppejõududega. On loodud hea kontakt Euroopa Psühholoogide Föderatsiooni ja Euroopa Kognitiivse Käitumisteraapia Assotsiatsiooniga, kes osutavad abi vajalike spetsialistide ja õppematerjalide leidmiseks, et tagada meie praktilise psühholoogia alase väljaõppe vastavus Euroopa standarditele.

Magistrandikohtadele võetakse nii psühholoogia bakalaureuse kraadiga isikuid kui ka psühholoogidiplomit omavaid ja juba erialal töötavaid rakenduspsühholooge erialaeksami ja kutsesobivust hindava vestluse põhjal. Avatud ülikooli skeem võimaldab kasutada kutsemagistri programmi juba töötavate psühholoogide jätkuõppeks nii osade kaupa kui tervikuna. Kuulatud kursuste, antud eksamite ja arvestuste kohta väljastab Tartu Ülikool sertifikaate, mis lähevad arvesse erialase kategooria taotlemisel ja tõstmisel.

Praktikabaasideks on Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonna juurde loodud Praktilise Psühholoogia Keskus, Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinikud ja Tartu linna ning maakonna tervishoiu- ja haridusasutused. Kvalifitseeritud juhendaja olemasolul võib praktikat sooritada ka teistes Eesti asutustes. Praktika kestus on vähemalt 6 kuud, seda võib sooritada ka osade kaupa erinevates praktikakohtades. Nõutav on praktika vähemalt kahes erinevas kohas (kahel erineval vanuserühmal, kahel erineval häirete rühmal) et magistrant õpiks töötama eri liiki probleemidega ja eri tüüpi olukordades.

Rakendusmagistriõpe (kehtib kuni 2005 vastuvõetutele)