Ma
istun kolde ees ja
see
on siiski tõik,
et
olen tühjas lossis.
Lahkund
on kõik.
Mul
ainsaks kaaslaseks on ronk.
Mul
pisut õudne näib see
nurgas
kõrguv kapp.
See
kapp on täis kassette.
Koldel
mängib makk.
Mul
ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ei
kuule, kuidas kivi
vahel
laulab kilk.
Ma
olen rahulik, mul
püsib
tema pilk.
Mul
ainsaks kaaslaseks on ronk. |
Näe,
klantsib tulekumas
seinal
rippuv maal.
Ei
sellest hubasemaks
muutu
kõle saal.
Mul
ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ma
tõstan halu tulle.
Halust
tilgub vaik.
Ei
muutu valgemaks see
üksildane
paik.
Mul
ainsaks kaaslaseks on ronk.
Nüüd
enam sepikojas
vasarad
ei löö.
Ma
pole päris kindel,
lõpeb
kord see öö.
Mul
ainsaks kaaslaseks on ronk. |