Kuidas saada vabaks

 

1992. aastal viibis Irkutskis joogakursustel Carlos Castaneda õpilane ANTONIO. Ärasõidupäeval sattus ta Castaneda-huviliste "piiramisrõngasse" ning kuna bussid, mis pidid kursuslased minema sõidutama, miskipärast - või ei olnudki see juhus? - viibisid, jõudis ta veidi rääkida nii Castanedast kui tema õpetusest.
Järgneva loo on kirja pannud inimene, kes tõlkis seda Antonio improvisatsioonilist lühiloengut.

    See osa loengust, mis kutsus kuulajates esile erutuse ja elvnemise, algas üsna süütust küsimusest: millega tegeleb Carlos praegu? Antono vastas, et suurema osa ajast reisib ta mööda maailma jõukohti otsides. Jõukoht, seletas ta, esineb kahesugusel kujul. Esiteks: see on koht, kus tegutsesid suured praktikud - nõiad ja maagid, ning teiseks: koht, kus lähevad maasse energeetilised kiud, mis moodustavad maailma. Neis kohtades tegutsemine on alati väga viljakas, kuid erakordselt ohtlik. Kui neis kohtades praktiseerija energia pole küllaldane, neelab koht tema energija ja inimene kukkub.
    Antonio lisas, et ka siinses piirkonnas on tema tunnetuse kohaselt mitmeid selliseid kohti - ühte neist ta lausa nägi -, ja küsimusele, kus, vastas ta et seal, kus Angara Baikalist välja voolab. Parem kallas on seal tasane, mööda seda kulgeb tee, vasak aga järsk ja kaetud sopkadega. Selles paigas, täpselt Angara keskel, seisab Shamaanikivi. Ta ulatub veest umbres pooleteise meetri jagu välja ja tal on täiuslik püramiidi kuju. Kohalikud poisid räägivad, et kivi juurest alla sügavusse vaadates on pilt vägagi võimas - uskumatutes mõõtmetse püramiidikujuline monoliit kaob, vaatamata vee kristalsele läbipaistvusele, sügavasse pimedusse. Jõukoht, mida Anotnio nägi, asub Angara vasaku kalda sopkadel otse Shamaanikivi vastas.
    Veel rääkis Antonio, et me oleme energeetilised olendid ning probleem on selles, et me kaotame oma energiat pidevalt, ja tihtipeale kõige ootamatutes olukordades. Ta demonstreeris, kuidas see toimub.
    Ta palus mul heita selili, käed, peopesad, vastu maapinda, piki keha välja sirutatud. Parem jalg tuli tõsta üles ning hoida seda nii keha kui maapinna suhtes täisnurga all. Pärast seda istus ta mu kõrvale ja rõhus kahe käega mu ülestõstetud jalale, püüdes seda seestpoolt väljapoole vastu maad suruda. Samal ajal selgitas ta, et mu jalga õnnestub alla suruda vaid teatud jõupingutusega ning et keha pöördub seetõttu külili, st. mul on küllalt energiat, et fikseerida puusaliigesest tõstetud jalg keha suhtes teatud asendis. Ta surus jõuliselt mu jalale, kuid kuna ma kõvasti vastu punnisin, jäid mu keha ja jalg endisesse asendisse. Selgitust lõpetades langes Antonio kogu raskusega mu jalale ning mu keha käändus külili; jalg lebas maas, jäädes siiski kehaga nurga alla.
    Pärast seda palus Antonio mul tõusta, asetas mu endast veidi eemasle ja ütles: «On harilik olukord, et ma sinust möödun, näiteks metroos.» Nende sõnadega möödus ta minust, puudutades kergelt, libiseva liigutusega, ilma igasuguse tõuketa, om parema õlaga minu paremat õlga. Ma ei tundnud sealjuures midagi erilist. Siis palus ta mul uuesti maapinnale heita ja võtta sama poos. Kui ma seda tegin, surus ta ühe käega mu tõstetud jalale - ja minu suurimaks hämmastuseks lamas see kuulekalt maapinnal. Keha oma asendit ei muutnud - külili see ei pöördunud. Kordan, et ma olin vägagi imestunud, sest õlapuudutusega seoses ei tundnud ma midagi, ning püüdsin jalga üleval hoida sama tugevasti kui varemgi.
    Antonio palus mul uuesti püsti tõusta ning möödus minust teiselt poolt, puudutades oma vasaku õla libiseva liigutusega minu vasakut õlga. Pärast seda heitsin jälle pikali, tõstsin jala, ning selgus, et nii nagu demonstratsiooni alguseski, suudab Antonio mu jala maha suruda ainult täit jõudu rakendades; seejuures pöördub mu keha küljele ja jalga õnnestub jälle hoida keha suhtes fikseeritud nurga all.
    Pärast demonstreeris Antonio - jällegi minu peal - energia äravõtmist, lüües rusikaga vastu mu paremat rannet, ning selle tagasitoomist - lüües vastu vasakut. Energi kasdumine ja tagasitulek leidis kinnitust samamoodi, nagu oli juba kirjeldatud. Ei nende manipulatsioonide ajal ega hiljem tajunud ma midagi erakordset.
    Meie jutuajamise järgmine osa puudutas narkootikume. Narkootikumi mõistet tõlgendas Antonio väga laialt, lisades sellesse nimistusse ka alkoholi ja tubaka, mida meie riikides loetakse lubatuteks.
    Antonio sõnutsi kutsuvad kõik sedalaadi ained esile energia vabanemise ning see energia muutub meile kättesaadavaks. Samal ajal, arvestades, et me ei oska seda energiat teadlikult kasutada ega kontrolli all hoida, kaotame me selle kasutult. Ta tõi järgmise näite. Oletage, et hoiate käes tuletõrjevoolikut, millest purskab suure surve all olev vesi. Kes on proovinud, teab, et treenimata inimesel on küllalt tegemist selle kinnihoidmisegagi, rääkimata sellest, et voolikuga midagi kasulikku teha, näiteks tuld kustutada. Tavaliselt ujutab inimene veega üle kogu ümbruskonna ja iseenda. Selles pole midagi hirmsat, kuna voolikus on vett. Kuid - ja siin tegi Antonio pausi - ühel hetkel, ja see juhtub ootamatult, vesi lõpeb, energia voolab välja - ja te surete. Muidugi kui, lisas ta naeratades, pole kohal Buddhat, kes teid päästaks. Sellele loota muidugi ei saa - seda juhtub haruharva. Niisiis soovitas Antonio tungivalt: mitte eksperimenteerida selliste asjadega - see on eluohtlik.
    Irkutskist suundus Carlos Castaneda õpilane ANTONIO Sankt-Peterburgi. Jutuajamisel huvilistega kõneles Antonio ka Castaneda võimest end ruumis silmapilgu jooksul ümber paigutada - isegi teisi endaga kaasa võttes. Antonio sõnutsi oli juhus, mil Castaneda viis end silmapilkselt Los Angelesest Mehhiko püramiidide juurde. Ta lisas aga, et ettevalmistamata inimesel pole vaja midagi sellist teha, kuna nad võivad teelt eksida.
    Ka kinnitas Antonio levinud kuuldusi, nagu oleks Carlose suhtumine oma õpilastesse suhteliselt julm. Temale isiklikult piisab ühest paarinädalasest kohtumisest aastas, kuna Carlos ja teiste õpilaste käitumine on teda veennud, et ta on veel täielik tühisus.
    Antonio kinnitas, et tema isiklikult on paar korda olnud tunnistajaks inimese soovahetusele, mis toimub kokkupanemise punkti nihutamisega. Delikaatsele küsimusele selle usaldatavuse kontrollimise võimaluse kohta vastas ta: «Ma puudutasin nende suguorganeid.»
    16. juulil 1992 pidas Antonio Sankt-Peterburgis loengu teemal KUIDAS SAADA VABAKS, mille toome nüüd ka oma lugejateni.

KUIDAS SAADA VABAKS

    Kes on nagual? Me rääkisime, et tuhandete aastate vältel elasid mehhiko orus ja teistes Mehhiko paikkondades, kus eksisteerisid ühed suurimatest muistsetest tsivilisatsioonidest, inimesed -, kes tungisid välja meie tavalise maailma piiridest. Siis, kui viis sajandit tagasi tulid hispaanlased, olid need inimesed sunnitud ennast varjama, sest kogu nende maailm ja tsivilisatsioon olid purustatud. Teadmiste inimesed olid hispaanlastele väga ohtlikud, kuna nende teadmised ei vastanud reaalsuse väga piiratud kirjeldustele, mille andsid läänelik tsivilisatsioon ja ristiusk. Hispaanlased lugesid võimeid ja võimalusi, mida valdasid need inimesed, saatana vempudeks. Paljud neist inimestest lihtsalt tapeti, ning seetõttu, hoidmaks traditsiooni ja selle edasikandumist, pidid nad ennast varjama. Õnneks säilisid need edasiandmise liinid vigastamatuina meie päevini, ja neid inimesi nimetatakse (nüüd) nõidadeks. Sõna "nõid" mõista on väga keeruline, sest me oleme sõnale andnud palju tähendusi, mida tal algselt pole olnud. Me arvame, et nõid - see on keegi, kes oskab mingeid nõiatempe ja kellel on võimed, ning oleme nõiad jaganud isegi kaheks liigiks - valgeteks ja mustadeks. Termini "nõid" vale tõlgitsemine on nõidade uut põlvkonda alati häirinud. Me arvame, et teame, kes on nõid, kuid tegelikkuses ei adu me isegi seda, mida nimetusega silmas peetakse. Olemuslikult on nõid inimene, kes on sooritanud harukordse julgustüki - tunginud üle tavalise taju piiride. Teiste sõnadega - ta tungis üle meie tavamaailma piiridest. Ja tegi seda, viibides meie tavamaailma piirides, (sellest) mitte lahkudes ja selles (protsessis) mitte kannatada saades - see on täiesti ebatavaline. Juba väga vanadest aegadest, meie ajani välja, on eksisteerinud väikesed rühmad meestest - ja ka naistest -, kes realiseerisid seda harukordset võimalust.
    Niisiis, me rääkisime sellest, kes on Nagual. Sellel sõnal on kaks tähendust. Vanasti nimetati Nagualiks seda, kes lihtsalt oskas oma kuju muuta, seda kes võis moonduda mitmesugusteks loomadeks, vahel isegi teisteks olenditeks, loodusnähtusteks, nagu näiteks puudeks, loodusstiihhiateks, nagu on tuul ja tuli, aga mõnedel juhtudel koguni mehest naiseks või naisest meheks. Selline teadmine ei eksisteerinud ainuüksi Mehhikos, ühel või teisel astmel oli ta olemas kõigis vanades tsivilisatsioonides. Seda oskasid Siberi suured shamaanid, vana Tiibeti suured maagid, keda nimetati bompa'deks, seda suutsid teha suured nõiad Pärsias, Mesopotaamias, Indias. Kõikides võimsates muistsetes tsivilisatsioonides on see teadmine kunagi eksisteerinud. Kuid ühiskondliku korra surve all, mis põhiliselt õpetab meid kasutama ja nägema reaalsust väga piiratud perspektiivis, on see kaduma läinud. Ometigi pole eesmärgiks, mille nõiad endale seavad, õppida muutma oma kuju. Võime öelda, et selleks on kunst olla voolav (being fluid). Kunsti all olla voolav mõistame me kunsti mitte olla jäik (rigid). Sellised me aga oleme, kuna meid on vorminud ühiskondlik kord. Ühiskondliku korra all mõistame me kogu vaadete süsteemi, mida toetab ühiskond reaalsuse suhtes, ja mis on kehastunud inimestes, kes meid ümbritsevad - meie vanemates, vanaemades, vanaisades, vendades, õdedes, meie sõprades. Me ei saa näha kaugemale (beyond) kui näevad nemad. Alates lapsepõlvest õpetasid nad meid, kuidas tuleb tajuda reaalsust, ja kõik, mis ei kuulunud alajoutusesse "asjad", loeti mitte eksisteerivateks. Kui olime väikesed, alla seitsme aasta, võis meie taju seguneda maailmade vahel, paljudel meist olid ettekujutatavad sõbrad ning me suutsime näha rohkem kui nüüd tavaliselt näeme. Me näeme midagi ebatavalist siis, kui magame, ja midagi ebatavalist siis, kui oleme ärkvel, kuid meie vanemad õpetavad meile, et see on vaid uni ja illusioonid. Vähehaaval tajumise piirid sulguvad. Seetõttu pole vale öelda, et see, mida me näeme, on reaalsus, kuid täiesti vale oleks kinnitada, et see on ainuke (unique) reaalsus. Aja jooksul koguneb meile terve raamatutäis määratlusi ja kategooriaid ja vastavalt sellele raamatule tajume me ka maailma. Kõik,mis ei lange kokku meie raamatu määratlustega, visatakse lihtsalt üle parda. Sel kombel on Nagual ja tema rühm inimkogum, kes on ennast tavalise maailma piiridest välja rebinud. See tähendab, et nad on oma meeles loonud tajumise punkti (point of preception), mis on voolav (fluid) ja liigutatav (movable). Mõned teist on seda erinevates olukordades juba kogenud. Te kogete seda iga päev: kui uinute, kui kaotate meelemärkuse, kui aevastate. Mikrosekundi vältel kogete teadvuse olemust (essence of mind). Kuid see toimub nii kiiresti, et me seda ei teadvusta, kuna meil pole energiat (energy) ja me ei saa oma meelt teadlikult kasutada. See on suur kaotus. Oleme harukordsed olendid, kuid olemuslikult käitume kui ahvid, kes püüdlevad ainult enese tähtsustamisele, sellele, et neid tunnustataks, hinnataks ja armastataks. See on see, mida me nimetame iseenese tähtsuse tundeks (self-importance). Ja see on üks suurematest - kui mitte kõige suurem vabaduse vaenlastest. Nüüd siirdumegi selle juurde.
    Rääkisime, et Nagual on keegi, kes on saavutanud kaks asja. Ta on saavutanud voolavuse, ja sel kombel võime liigutada oma energiakeha (energy body) piires oma kokkupanemise punkti. Niimoodi võib ta kokku kogeda (assemble) erinevad maailmad, kuna sõltuvalt sellest, kus kokkupanemise punkt asub, ilmub nähtavale uus reaalsus. Me võime maailma võrrelda mugulsibulaga: selles on palju tasandeid ja iga tasand moodustab terve sibula. Nõiad suudavad muuta tasandeid, ning see saavutatakse lihtsalt tajumise punkti liigutamisega. Need inimesed, keda nimetatakse nõidadeks, saavutrasid oskuse vallata küllaldast energiahulka, vabanedes vaadetest ja ideedest, mis röövivad meilt energiat, ning, selle saavutanud, andsid uue kuju sellele, kes nad on. Kui see on saavutatud, muutub meie tajumine, ja üks esimestest asjadest, mida me võime näha, on see, et me oleme energeetilised olendid, et terve maailme koosneb energiast. Ja kui me suudame üksteist niimoodi tajuda, märkame me, et meie kehad sarnanevad valguskookonile (shell of light), mis on erinevatel inimestel erinev, kuid vastab ühele alusmudelile, ja et seal on punkt, mis särab tugevama valgusega kui ülejäänud kookon. Me võime näha, et kõik elusolev annab valgust. Võib öelda, et see ongi tunnus, mille järgi võime ära tunda elusa. Kui miski ei anna valgust, siis pole see elus. On olemas heleduse erinevad astmed. Kuna meil on suur hulk energiat, oleme me suure heledusastmega olendid. On ka teisi olendeid, kes eksisteerivad koos meiega meie maailmas ja kes samuti helgivad, kuid mitte nii heledalt. Nad ei kuulu meie reaalsusesse, nad on teisest reaalsusest. Kuid nagu luurajad, nagu uurijad tulevad nad vahepeal meie maailma, et haarata meilt energiat, sest me kaotame seda kohutavates kogustes.
    Niisiis, meie energiakeha kooriku piires on punkt, mis särab suhteliselt eredamalt. Tegelikult võime öelda, et see asub selles kehapiirkonnas (Antonio asetab käed kõhu ülaosale), ja seda nimtatakse teadvuseks (mind) või kohaks, kus toimub tajumine (perception). Muide, palju sellest, mida ma räägin, vastab sellele reaalsuse kirjeldusele, mida pakutakse vadzhrajaanas - budismi tiibeti vormis. Ja kuigi minu õppimise alused olid surutud vadzhrajaana traditsioonidesse, tahan ma praegu kotsentreeruda maailma ja reaalsuse kirjeldusele, mida pakuvad don Juan Matuse maailma nõiad. Arvukateks võrdlusteks meil aega ei ole.
    Niisiis, energiakehas on eredalt helkiv punkt, mida nimetatakse tajumise punktiks, ehk teadvuseks ja millel teostub tajumine. Mõni minut tagasi ma ütlesin ,et te kõik olete juba aistinud, et see punkt on liikuv. Osa teist on juba praktiseerinud pova'd, mis on üks vana Tiibeti nõidade suuri kunste. Ja pidage palun meeles, et nagu laamadel, nii on ka nõidadel eesmärgiks vabadus tavalisest reaalsusest, mis on väga piiratud ja mida budismis nimetatakse sansaaraks. See saavutatakse tajumise võime tugevdamisega, energia kokkuhoidmisega, teistsuguse keha loomisega, mida vadzhrajaamas nimetetakse vikerkaarekehaks (rainbow body), ja vabanemisega meie suurimast vaenlasest - meie egost, meie vajadusest olla tunnustatud ja hinnatud inimeste poolt, kes meid ümbritsevad, muidugi, alati kontekstis sellega, mis osutub kasulikuks meie sotsiaalses maailmas. Pova praktikas tundsite te korduvalt, et teie ettekujutus reaalsusest on muutunud, äärmisel juhul mõneks hetkeks. Ja midagi on tõepoolest juhtunud - teie peanuppu ilmus ava; seetõttu, kui te surete, või kui saavutate selles praktikas täiuslikkuse, liigub teie teadvus vertikaalselt üles. Kui see sünnib pärast surma, rebib ta ennast välja helendava kesta piiridest ja kogub kokku uue maailma - Amitaba maailma. Kuid vanade aegade nõiad teadsid, et me võime seda teha ka elus olles, et punkti, kus asetseb teadvus, saab liigutada. Me saame seda teha kahel kombel - kas energiakeha piirides, mis lubab meil näha erinevaid maailmu ja võtta erinevaid kujusid, või energiakehast väljaspool, mis ongi vabadus. Vanade aegade nõiad langesid nende suurte vqimaluste lõksu, mis on tajumisel energiakeha piirides. Võiks öelda, et see on vaimu suur ahvatlus, kuna tehes seda, võisid nad korda saata midagi ebatavalist. Nad võisid muutuda mitmesugusteks loomadeks või rännata reaalsuse erinevatel tasanditel, kuid nad ei saanud maha jätta oma sibulat (energiakeha). Meie traditsiooni raamides taibati seda väga hilja. Enamus endisaegade nõidadest osutus sibula erinevate tasapindade vangideks, ja väga vähesed suutsid ta piirid ületada. Just see võime on don Juan Matuse üleandmise liinu (lineage) suureks kingituseks - võime mõista iseenda terviklikkust ja luua vahendeid, mis lubavad meil sellise rännaku sooritada.
    Niisiis - Nagual on see, kes annab meile võimaluse sellise vägitüki sooritamiseks. Võiks isegi öelda, et Nagual on see, kes loob maailma - pidades silmas seda, et kogu maailm sünteesitakse temas endas. Sõnal Nagual on ka teine tähendus: ta on keegi, kes on nõidade grupi juhiks, see, kes viib neid vabaduse poole. Don Juani maailmast pärinev nõidade grupp koosnes seitsmeteistkümnest inimesest: kaheksast naisest, kaheksast mehest ja don Juanist endast. Kuid tema traditsiooni edasiviijaks sai inimene nimega Carlos Castaneda ja tema grupp on tunduvalt väiksem. See koosneb kahest grupist. Esiteks oli üks grupp, kuhu kuulusid Mehhiko indiaanlased, kuid kui don Juan mõistis, et Carlos Castaneda ei tule täpselt temasugune, pidi ta talle looma teistsuguse grupi, mis koosnes neljast lääne naisest, kes samuti olid don Juani õpilased. Need inimesed moodustavad nüüd grupi ja nende eesmärgiks on vabadus.
    Kuidas vabadust saavutada? Selleks on mitmeid teid - nii palju, kui on maailma kiude; kuid neile kõigile on ühine see, et kõige suuremaks takistuseks tlle vabadusse on ettekujutus -, mis meil on endast, ja tohutu, uskumatult suur enesetähtsuse tunne. Vabadus - see on energia probleem. Selleks, et omada energiat, peame me esmalt lakkama seda kaotamast. Kaotame me seda aga mitmel viisil. Me loome energiat igal hetkel, ja igal hetkel me ka kaotame seda. Suur tragöödia on see, et iga päev kaotame me rohkem energiat kui endale loome. Sellepärast oleme me sunnitud nii kaua magama ja sellepärast tunneme me ennast terve päeva jooksul nii väsinuna. Selleks, et tõepoolest luua ja säilitada energiat, peame esmalt endale selgeks tegema, kuhu me ta kaotame. Aga kaotame me seda ennekõike oma minevikus, kõigis oma probleemides, mida me pole lahendanud, kõigis küsimustes, mis meil on jäänud vastamata, ning vihkamise, kadeduse, armukadeduse tunnetes, neis probleemides, mille me oleme lihtsalt unustanud, kuid pole lahendanud. Piltlikult öeldes: maailma kiud seovad meid minevikku meie energiakehaga ja nende kaudu toidamegi lõputult oma minevikku. Olete te kunagi haid näinud? Olete te märganud väikesi kalakesi, kes liibuvad tema külge ja püüavad raasukuesi tema laualt? Selline on ka meie minevik. Ta eksisteerib meie arvel. Siin pole juttu mingist sarnasusest psühhoanalüüsiga, kuna nõidade maailma seisukohalt pole psühhoanalüüs mitte töö minevikuga, vaid töö mineviku armastamisega. Tänase päevani taaselustame me oma ettekujutust minevikust. Teiste sõnadega - me kujundasime oma loo, millel harva on mingit pistmist sellega, mis tegelikult toimus. Kuid nii on mugav ja alati oleme meie ise seal peategelaseks. Kõigis meie probleemides on süüdi kõik teised, olgu selles siis valitsus, ühiskond, meie vanemad, naine või mees. Aga mitte iialgi meie ise. Meie ise oleme alati oivalised. Ja see ongi põhiline menetlus, mille abil me mäletame oma minevikku. Kahjuks see ei aita. Sest et see (mille me sel kombel loome) pole minevik, vaid ainuüksi (samuti meie poolt välja mõledud) lugu. Tegelikult me ei mäleta oma minevikku. Me ei mäleta isegi seda, mida me tegime eile. Aga mõned meist, mitte mäletades, mida nad tegid eile, püüavad mäletada oma eelnevaid elusid. Iga inimene, meenutades oma eelnevaid elusid ja mitte mäletades, mida tegi eile, tegeleb lihtsalt intellektuaalse onanismiga. Tegelikult ei tea ta midagi. Ta armub ikka ja uuesti iseendasse.
    Niisiis, selleks, et ennast oma minevikku tagasi viia, või taastada see, mida me nimetame terviklikkuseks (totality), on hädavajalik teha paljut. Miks on tähtis oma minevikku meenutada? Esiteks sellepärast, et me teeme ikka ja jälle ühtesid ja neidsamu vigu. Oleme uskumatult korduvad olendid. Ja kuigi loeme end erinevateks olenditeks, oleme me paljus ühtemoodi. Me kõik teeme ühesuguseid vigu ja me kõik armastame iseennast. Me otsime alati tunnustust ja meil on terve hulk tõendavaid dokumente, mida me kasutame enda esitlemiseks, sõltuvalt sellest, kus parasjagu viibime. Tavaliselt me unustame, et need on kõigest paberid, ja et saabub aeg, kui me hakkame mõtlema, et need dokumendid - see olemegi meie.Isegi sellise astmeni, et need muutuvad meie teiseks minaks. Mehhikos on vanasõna: «Saatan ei tea palju mitte sellepärast, et ta on saatan, vaid sellepärast, et ta on vana.» Kuid don Juanil oli tavaks öelda, et see pole nii. Saatan teaks rohkem ainult sel juhul, kui ta mäletaks oma minevikku. Kuid ta ei mäleta. Täpselt nagu meiegi. Me peame taastama oma terviklikkuse, mõistes selle all seda, et me peame saama oma mineviku objektiivseteks vaatlejateks. Kui me seda teeme, võime ise näha, kuivõrd korduvad ja kuivõrd enesekesksed (self-centered) me oleme. See on ebatavaline julgustükk ja parim võimalik õppetund. See vabastab.
    Me kõik kanname endas uskumatut hulka konflikte oma vanematega, valitsusega, ühiskonnaga, sõpradega. Konflikte, mille, nagu me arvame, oleme ammu lahendanud, ja seda vaid sellepärast, et me neid ei mäleta või neile ei mõtle. Me ei teadvusta, millist kohutavat hulka energiat nõuab meilt see, et maha suruda oma minevikku. Mul on Mehhikos sõber, kes seda järjekindlalt tõestab. See on naine, kes on olnud kolm korda abielus. Nüüd on ta neljandat korda abielus ja üsna hiljuti teatas ta mulle, et ta on väga kurb, kuna ka neljas mees on täpselt samasugune kui kõik eelmisedki. Ta oli selle üle suures hämmingus. Ta oli sedavõrd rumal - nii nagu meie kõik -, et ta pole kordagi mõelnud, et seegi mees on algusest peale samasugune kui kolm eelmist. Me ei näe oma ninaotsast kaugemale sellepärast, et oleme kaotanud oma mineviku. Sellepärast me kordame ikka ja jälle oma vigu.
    Niisiis, selleks, et sel teel mitte enam energiat kaotada, peame me tõepoolest muutuma oma mineviku erapooletuteks vaatlejateks. Ja see on esimene, mille poole nõidade maailmas püüeldakse. On olemas kaks tasandit: esimene - vähemalt lõpetada energia kaotamine, ja teine - tagasi saada energia, mis asub meie minevikus. On veel üks põhjus, miks selline harjutus on väga tähtis - see, et me kõik räägime, et tahame muutuda. Võin teile kinnitada, et kõik siin ruumis viibijad korrutavad endale pidevalt, et nad tahavad muutuda. Kuid ma räägin teile loo, mis lubab teil näha meid sellistena, nagu me oleme.
    Üks minu põhilistest (root) õpetajatst oli Trungpa Rimpotshe. Veetsin palju aastaid tema läheduses ja töötasin mõned aastad koos temaga. Ta armastas rääkida ühte ebatavalist lugu. Iga kord, kui ütlesin, et teen kõik, mida ta käsib, iga kord kui ütlesin, et olen täiesti ustav Dharmale ja teen täpselt kõike, mida Dharma nõuab, naeris ta laginal ja rääkis selle loo.
    Siis, kui ta alles tuli Ühendriikidesse, suundus ta õpetama Colorado Ülikooli. Sel ajal oli ta üks vähestest laamadest Ameerikas ja oli üsna kuulus. Paljud inimesed pöördusid tema poole ja seepärast määras ülikool talle sekretäri. Sekretäri nimi oli missis Beck. Iga kord, kui missis Beck Rimpotshet nägi, ütles ta: «Rimpotshe, Rimpotshe, öelge mulle palun, mida ma pean tegema, et muutuda? Ma tahan tõepoolest muutuda. Teen mida tahes et muutuda.!» Nii nagu me kõik räägime. Aga Rimpotshe vaid naeris, kaheldes tema kavatsuse tõsiduses, ning ei öelnud kunagi midagi. Naine oli väga visa ning kordas seda iga päev. Ja ükskord Rimpotshe ütleski: «Olgu, ma ütlen, mida te võite teha. Ma õpetan teid. Ajage juuksed maha.» Missis Beck oli oma juuste üle ääretult uhke. Ta oli väga kaunis naine. Ta enesetähtsuse tunne oli tervenisti paigutatud juustesse. Seetõttu, kui Trungpa ütles talle, et juuksed tuleb maha lõigata, läks ta kui arust ära ja kriiskas nagu hullumeelne: «A - a - a!» Trungpa Rimpotshe kohkus väga ja hüüatas: «Ära muretse, ära muretse! Ma tegin nalja!» Naine rahunes otsekohe ja ütles: «Hästi, sest ma teen tõepoolest kõik, et muutuda.» Me kõik oleme samasugused kui missis Beck. Teeme kõik, et muutuda, välja arvatud hädavajalik. Kas ei ole nii?»
    Niisiis, kui räägime, et on vaja luua motivatsioon selleks, et muutuda, ei piisa ütlemisest, et me tahame muutuda, sest nii toimib missis Beck. Ja on kasulik meeles pidada, et igaühes meis peitub väike missis Beck. Sellepärast: selleks, et muutuda, et tõepoolest omada energiat minemiseks üle enda ja meie reaalsuse piiride, peame me tunnistama oma rumalust, oma korduvust, tunnistama, et me kannatame alalõpmata oma unelmate ja ootuste tõttu, ja et tegelikult oleme me pidevalt rahulolematud. Me kaebleme kogu aeg. Ja alati on keegi, keda me võime süüdistada. Me ei vastuta kunagi mitte millegi eest. Meie oleme alati pühakud. Kui olete mees, on teie naine tavaliselt peast põrunud, kui olete naine, on teie mees harilikult kretiin. Sellisena näeme me maailma. Niisiis, et saada tagasi oma energia selleks, et luua endale muutumise energia, peame me tõepoolest muutuma oma mineviku erapooletuteks vaatlejateks. Kui suudame sooritada selle tavatu julgustüki, lahendame kõik konfliktid, mis jäid lahendamata minevikus; me lõpetame neile energia andmise, nii nagu tegimeseda varem., me saame oma energia tagasi. Me hakkame tõeliselt ja täielikult tundma vastikust oma tavalise reaalsuse suhtes ja see loob tõelise motivatsiooni selleks, et alustada muutumist.
    Minu peamine õpetaja Urdzhen Tulku Rimpotshe armastas öelda, et on vaid üks asi, mida ta võib mulle anda ja see on suurim kingitus. Ta rääkis, et ainus, mille ta võib mulle anda - see on meeleheide. Selle all pean ma silmas väsimust maailmast. Kuid tavaliselt ütlesin ma rimpotshele: «Mulle meeldib see, kuidas ma elan!» Ja ma kartsin hirmsasti kaotada seda , mis mul oli. Tavaliselt ta naeris ja ütles: «Mis seal sinu maailmas üldse nii köitvat on? Oled alati rahulolematu, sa kaebled alai, sa magad kogu aeg. Tahan sulle anda võime mõista, tahan sulle anda võime mõista, et meie jaoks on tõepolest olemas teisi valikuvõimalusi (options) peale selle, et olla lihtsalt ahvid, sest me sarnaneme ju ahvidega tsirkuses, kes hoiavad peos plekk-kruusi ja manguvad alati raha.» Raha, mida me soovime - see on tunnustus. Tahame, et meiel öeldaks, et meid armastatakse, et oleme erilised, et oleme tähtsad, ilusad. Ja kogu meie energia kulub sellele, et terve päeva ainult sellega tegelda. Võiks öelda, et vabadus - see on vabanemine kruusist.
    Oma mineviku taastamiseks, energia tagasitõmbamiseks ja tõelisele muutumisele aluse loomiseks õpetatakse don Juan Matuse maailmas erilist, tehnikat, mida nimetatakse kokkuvõtete tegemiseks (recapitulation). Üpris huvitav on tõdeda, et samasugust praktikat õpetas Buddha Paali kaanonis, see oli budhismi ühes vanimas vormis kesksel kohal. Kahjuks aja jooksul antud tehnika osatähtsus kahanes ning praegusel ajal seda peaaegu üldse ei praktiseerita, sest on teisi meetodeid, mille abil võib sama tulemuseni jõuda. Kuid minu arvates on see meetod väga vajalik ja oluline.
    Kokkuvõtteid saab teha väga erineval moel. Mul on väga hea sõber, kes tutvus Carlos Castnedaga minuga ühel ajal. Carlos soovitas tal seda tehnikat proovida ning mu sõber kulutas kaks aastat harjutamisele, kuni lõpuks kirjutas oma minevikust raamatu. Ta armus oma minevikku. Carlos kukkus pikali ja hirnus kaks tundi naerda, kui talle see raamat toodi. Pärast aga ütles: «Peab aga olema väga ettevaatlik, et selliseid asju ei juhtuks.» Me taastame oma mineviku mitte selleks, et tollesse armuda, vaid et näha, kui tobedad, pinnapealsed ja korduvad oleme olnud. Me võiksime seda näha pidevalt kohu oma elu jooksul, kuid kahjuks ei jätku meil selleks energiat ja tähelepanu. Kui me tegutseme impulssiivselt, siis me ei teadvusta, mida me teeme ja seetõttu ei saa oma käitumise korrigeerimisega pihta hakata. Kuid oma minevikku vaadeldes on meil rohkem aega ja me ei ole niivõrd toimuvasse kaasa kistud. Sel juhul on väga lihtne märgata oma vigu, korduvust ja egotsentrilisust.
    Don Juan ütles: «Selle harjutusega saate panna oma pasa lauale. Ja selles tampida.» Don Juan väljendus nõnda. Mulle see meeldib, sest see mõjub shokeerivalt. Kui see mind shokeerib, siis see nihutab mind paigast. Meie ühiskond on väga kummaline - me oleme loonud isegi sellise seadeldise, kuhu saab paska kukutada - vajutad nupule ja enam ei näegi. Seda sama teeme me oma eludega. Paneme kõik toimunu karpidesse, seome nööriga kinni ja ei näe enam iial. Kokkuvõtete tegemine on kõigi nende karpide avamine. Kas olete oma elamises korda luues märganud, kuivõrd palju asju on aastatega kogunenud? Te ei tahagi lahti teha oma kappi, sest siis peaksite ka sealt koristama. Ja siis selguks ka, kuivõrd te olete nende asjadega seotud. Kui ükskord aga siiski otsustate kapi ette võtta, siis avastate, et millegipärast on teil alles paarkümmend aastat vana trammipilet, mingid katkised mänguasjad ja see kõik kokku on üks tarbetu rämps. Te visakte selle minema ja kapp on tühi. Häda on aga selles, et te alustate asjade kogumisega uuesti.
    Niisiis, kokkuvõtete tegemine on iseenda objektiivseks vaatlejaks saamise meetod. Kui teil jätkub selle ärategemiseks energiat, siis te suudate ennast teadvustada otse siin ja praegu. Me nimetame seda iseenda terviklikkuse taastamiseks ja see on esimene samm, mida on vaja teha nõidade maailmas. Selle läbi saadakse piisavalt energiat, et saavutada kujuteldamatuid asju, nagu näiteks unes teadvelolek, erinevate maailmade kokkupanek, erinevate reaalsuste meie tavamaailmas nägemine. Kuid see on ainult lapsemäng selle kõrval, mida me tegelikult tahame saavutada - purustada ja hävitada helenduvat muna ümbritsev ja tegelikkust filtreeriv kest. Kui me suudame selle süüdata oma sisemise energia jõul, siis me vabaneme. Me ületame sansaara ehk ahvide maailma piirid. Don Juan ütles, et me näeme maailma ikka veel sellisena, nagu seda nägid dinosaurused ja et nõia suurim kangelastegu on selle dinosauruse muna koore purustamine.
    Kuidas kokkuvõtteid tehakse? Selle praktika tegemiseks on kaks tasandit - äärmuslik ja tavaline. Ma õpetan teile äärmusliku tasandi, lootuses, et te teete selle ära vähemalt tavalisel tasandil, sest kuigi see tundub lihtsana, on sellega hakkama saada väga raske. Kuid ma annan sõna, et kui te teete seda järjekindlalt iga päev, siis te tõepoolest saate oma energia tagasi. Ja te hakkate märkama, millal käitute vana harjumuse tõttu valesti. Selleläbi kujuneb teil uus käitumisviis, mida nimetatakse laitmatuseks.
    On olemas kindel kord, millest tuleb kokkuvõtete tegemisel kinni pidada - ühesõnaga alustada tuleb nendest asjadest, mis on meilt kõige rohkem energiat ära võtnud ja minna edasi vähem energiat neelanute suunas. Seega alustame suguelust. Selle peale kulub umbes 20% meie energiast. On levinud arusaam, et seksiga pidevalt tegelemine on loomulik. Tegelikult on asi äärmiselt tõsine, sest meie keha on bioloogiline masin ja iga kord, kui me tegeleme seksiga, valmistub see sünnitama uut elu. Selleks kasutatakse ära osa meie helenduva keha energiast, mis talletatakse spermasse ja munarakkudesse. Meie keha ei saa iseendale öelda: «Ma lihtsalt lõbutsen! Tema saab aru, et valmistutakse uue lapse muretsemiseks ning kasutab selleks osa energiast. Peale selle pole vist keegi teile seda varem öelnud, et suguühte ajal paigutuvad mehe kehast naise emakasse energeetilised ussikesed. Need ussikesed sarnanevad väikestele saatjatele, mis suunavad naise energia sinna, kust nad tulid - mehesse. Iga kord, kui naisele lisandub energiat, suunatakse see energeetiliste ussikeste kaudu edasi. See mehhanism on loodud looduse poolt selleks, et naisel oleks alati ainult üks partner ning et ta suudaks teda endaga seotuna hoida. Seetõttu kiinduvad mehed nendesse naistesse, kellega neil on suguline kontakt. See on väga sügav energiavahetuse tasand. Seda arvestades kujutage endale ette, mis toimub naisega, kellel on seksuaalsuhted 20 või 30 mehega. Et vabaneda tuleb tal sõna otseses mõttes ohverdada oma käed ja jalad, sest kogu tema ülejäänud energia kulub meeste toitmisele.
    Võib-olla see, mis ma räägin, on teie jaoks liiga ärritav. Võib-olla te ei taha sellest midagi teada. Kuid ma pean sellest sellegipoolest rääkima. On olemas teised meetodid seksiga tegelemiseks. Don Juani maailmas arvatakse, et energeetiliste ussikeste hävitamiseks ja energia teisel eesmärgil kasutamiseks kulub seitse aastat täielikku karskust. Või äärmisel juhul - ma soovitan kõigile teile, et te ei kaotaks rohkem energiat - muutke oma seksuaalelu millekski mõttestatuks. Piirduge ainult ühe partneriga ja astuge temaga vahekorda ainult siis, kui te tunnete tema suhtes armastust, mitte siis, kui te olete koera kombel erutunud. Muutke see millekski, millel on teie jaoks suur tähendus. Siis te tunnete, kuidas suguühte ajal kaob teie eraldiolev isiksus. Minu õpetaja ütles, et seda ei ole võimalik iga päev teha. Sellised soovitused saan ma anda suguelu suhtes.
    Se alustame kokkuvõtete tegemist seksuaalkontaktidest seetõttu, et selleläbi me saame tagasi tuua energia, mille me oleme teistesse inimestesse ladestanud. Te teate kõik samuti, et seks teeb elu keerulisemaks, et me oleme jätnud oma minevikku terve rea lahendusteta probleeme. Seetõttu alustame suguelust. Pärast seda me läheme üle teise energiat neelavasse sfääri - suhted vanematega. Meie lapsepõlves on nendega suhtlemisele kulunud tohutu hulk energiat. Seejärel jõuame oma õdede-vendadeni, lasteni, lähedaste sõpradeni, kaaslasteni, ning lõpuks kõigi inimesteni, kellega meil on tulnud elus kokku puutuda.
    Kuidas me seda teeme? Võtame paberilehe ja pliiatsi ja hakkame lõikude kaupa kirja panema. Kõigepealt - suguelu. Te märgite üles kõik inimesed, kellega teil on oma elu jooksul olnud seksuaalsuhteid. Üleskirjutamine on väga oluline, sest kui te tahate nimekirja mõttes läbi võtta, siis hakkate te ühe juurest teise juurde hüppama. Ja teete seda, mida me teeme kogu aeg - te armute oma minevikku, te hakkate oma minevikku välja mõtlema. Meie aga tahame saada selle objektiivseteks vaatlejateks.
    Pärast nimekirja valmissaamist liikuge esimesest nimest kuni viimaseni või vastupidi, kuid mitte korrapäratus järgnevuses. Jääge valitud järjekorra juurde. Te keskendute nimekirjas olevale isikule ja püüate temast kõike meenutada. Järgmise isiku juurde lähete alles siis, kui te eelneva kohta ei suuda rohkem midagi meenutada. Samal moel tuleb talitada iga alalõigu puhul. Te meenutate oma vanemate kohta kõike, kas minevikust tänaseni või vastupidi. Üks isik teise järel. Mida rohkem te seda teete, seda suurema koguse energiat tagasi võtate. Ja mida rohkem on teil energiat, seda selgemaks muutub teie minevik. Meie teadvus registreeris kõik meiega toimunu sünnihetkest alates. Midagi ei ole kadunud, me oleme ainult kaotanud võime neid mälestusi esile kutsuda. Kui te olete kokkuvõtete tegemisega tõeliselt edasi jõudnud, siis hakkavad mälestused esile kerkima mitte enam mõtetena, vaid juba ruumilistena. Saabub aeg, millal te suudate küsimise peale meenutada, mida te tegite 20. juunil 1972. aastal. Te taastate oma olemise terviklikkuse (totality of your being), ükski päev, ükski hetk ei lähe kaduma.
    Kuidas siis kokkuvõtteid tehakse. Teil on nimekiri valmis ning olete määranud järjekorra, mille alusel hakkate meenutama. Esimeses järjekorras peate taastama keskkonna, milles sündmus toimus. Mida selgemini meenud keskkond, seda kergem on meenutada ülejäänut. Niisiis, te istute sirgelt, nagu seda tehakse meditatsioonis, käed samamoodi kokku pandud või asetatud põlvedele. Te võite sisse võtta lotosasendi või istuda toolil - kõige olulisem on selja püstine asend. Seejärel mediteerige 5 - 10 minutit. Paigutage oma teadvus hingamisse ning seeläbi vaigistage oma mõtted. See harjutus on oluline, kuna nõidade maailma üheks suurimaks avastuseks on see, mida me nimetame maailma peatamiseks. Selle all mõeldakse meie teadvuses pidevalt igal hetkel toimuvate interpretatsioonide ja projitseerimiste peatamist. Kas te pole siis märganud, et me lakkamatult räägime iseendaga, et meie peas keerleb kogu aeg mingi lugu ja meie oleme selles peategelase rollis? See on paraku nii. Meil tuleb muuta mõtlemistüüpi - peame lõpetama ideede projitseerimise, interpreteerimise, endale lugude jutustamise, samuti teiste inimeste arvamustest maailma etteantuna vastuvõtmise. Teisi sõnu - me peame nägema maailma projitseeringuteta. Seda nimetataksegi maailma peatamiseks. Kui te seda suudate, siis ei suuda mina loendada kõiki neid imelisi asju, milleks te võimeliseks saate. Siis te olete tõepoolest vägev. Selleni jõudmiseks kulub tavaliselt aastaid. Mõtlemise treenimist tuleb alustada sellest, et kontsentreerite tähelepanu ühele punktile, laskmata millelgi ennast häirida. Küllap märkate et toimub sama, mis meditatsiooni ajalgi - mõtted muutuvad ohjeldamatuteks. Asi ei ole selles, et tähelepanu kaldub kõrvale just meditatsiooni ajal, vaid selles, et me esmakordelt märkame oma teadvuse hüplikkust.
    Seega me võtame sisse asendi, kontsentreerume ja jääme mingiks ajaks rahu seisundisse. Pärast teadvuse maharahunemist alustame kokkuvõtete tegemist. Võtame ette kindla olukorra - näiteks puuame meenutada jutuajamist, mis kuulub märkme "Minu sõber Antonio ja mis juhtus temaga kui ta oli siin" juurde. Kui te jõuate preguse jutuajamiseni ja otsustate sellest kokkuvõtteid teha, siis peate endale ennekõike teadvustama, et teie kokkuvõtete tegemine ei ole midagi isiklikku. See tähendab, et te ei pea ennast meenutama iseendana selles toas, lastes oma isikul tunda ja mõelda nagu te teete seda tavaliselt. Teist peaks pigem saama vaatleja välisukse kõrval, kes näeb toa sisemust ja kõige muu hulgas ka iseennast. Mitte ennast kui ennast, vaid ennast iseenda ees. See on väga oluline. Ärge seda unustage. Te ei tohi emotsionaalselt sekkuda kokkuvõtete tegemisse, sest sel juhul muudate minevikku ja ei näe seda sellisena, nagu see tegelikult on.
    Teiseks peate te taastama keskkonna. Toa, põranda, mööbli võimalikult paljude detailildega. Ei oma tähtsust, kas te suudate seda teha või mitte - olulisem on see, et te üritate seda teha. Seejärel te taastate inimesed selles ruumis, seejärel minu ja pärast seda püüate taastada kogu jutuajamise - mille te arvatavasti homme olete juba unustanud. Kuidas me seda teeme? On olemas meetod, mille abil saab seda teostada. Kui te istute sirgelt ja suletud silmadega, siis pöörate oma pea paremalt vasakule ja hingate sisse kõik selle, mida näete. Pöörates pea paremalt vasakule te tunnete, et korjate tagasi kogu sellesse kohta jäetud energia, võtate endale kuuluva. Pärast liigutuse lõppemist viite pea paremale tagasi, hingate välja ning ütlete: «Ma jätan siia kõik, mis ei kuulu mule.» Te kordate neid liikumisi uuesti ja uuesti.
    Seega kõigepealt te vaatlete tuba. Mida te teete kui sinna sisenete? Esmalt avate ukse, seejärel teete niimoodi (Antonio vaatleb tuba pöörates pead paremalt vasakule.) Selle liigutuse ja hingamisega te aktiviseerite hüpotaalamuses teatud piirkonna, mis võimaldab teil tõeliselt mälu aktiviseerida, vabastada energia. Meie mälestused talletuvad meie energiakehas paisetena, tumedate plekkidena, mis takistavad voolavust. On mitmeid nende paisete hävitamise meetodeid. Nagual näiteks võib neid purustada tänu oma isiklikule jõule energialöökidega. Kuid et meil ei ole naguale käepärast, siis me peame sellega ise hakkama saama. Kokkuvõtete tegemise abil. Kui te teete seda ütleme aasta jooksul, siis ma võin lubada, et teie energiakeha muutub. Muutub samamoodi nagu Dorje Sempa (teine neljast Ngöndro astmest; tiibetikeelne nimetus, rohkem on tuntud selle sanskriti keelne nimetus Vajarasattva - toim.) praktikat tehes. Üldiselt peaks tegema muidugi mõlemat praktikat.
    Niisiis te istute, kõigepealt meenutate tuba, hingate selles, püüdes näha kõiki üksikasju, teete seda aina uuesti ja uuesti, kuni kõik muutub selgepiiriliseks. Samamoodi toimite inimestega ning seejärel jutuajamisega.
    Kokkuvõtete tegemist alustage kindlasti suguelust. Seda tehes te mõistate, kui tugeval määral olete ära kasutanud teisi inimesi, kuivõrd pinnapealselt olete kulutanud oma seksuaalenergiat. Ja kuivõrd primitiivsed me oleme. See mõistmine mõjub rabavalt ja annab jõudu oma elu muutmiseks, loomtasandi ületamiseks. See on esimene praktika. Te võite seda teha päevas 30 - 40 minutit, oluline on, et see toimuks järjepidevalt iga päev. Mingist olukorrast kokkuvõtete tegemine tuleb lugeda lõpetatuks, kui juba mitmel korral ei meenu sellest ühtegi uut detaili. Lõigu võite lugeda lõpetatuks ka siis, kui tunnete, et sinna ei ole jäänud enam emotsionaalset energiat. Näiteks kui te meenutate seda, kuidas teie vanemad teid lapsepõlves peksid, siis esialgu ei näe te midagi, sest olete kõik need mälestused blokeerinud. Teist korda kokkuvõtteid tehes on konkreetsusi rohkem. Kolmandal korral näete te kogu situatsiooni - ja see mõjub shokeerivalt. Võibolla te hakkate nutma või reageerite mingil sarnasel moel. See kordub uuesti ja uuesti, kuid kuuenda-setsmenda kokkuvõtete tegemise ajal näete te kõike toimunut ning see ei lähe teile enam korda. Te näete oma vanemate autut käitumist ja tunnete siirast kaastunnet. Ja te vabanete, sest pärast seda ei teki teis rohkem tundeid. Siiamaani te tunnete, et seal on energia, mida imetakse teist välja mineviku poolt päevast-päeva isegi siis, kui te ise arvate, et ei mäleta toimunust midagi. Seetõttu vältige seda, milleni jõudis üks mu sõbranna - ta väitis, et oli oma endise mehe suhtes kokkuvõtete tegemise lõpetanud, kuid ükskord, kui me kõndisime tänaval ja ta nägi meest teisel pool teed, tegi ta kõik selleks, et teda ei märgataks. Ta ei olnud midagi lõpetanud - kogu tema energia oli ikka veel nendevahelistes suhetes.
    See on siis äärmuslik kokkuvõtete tegemise meetod. Tuleb märkida, et budismis nimetatakse sellist praktikat "tagasikogemiseks" (retrocognition). On olemas teine meetod, mida nimetatakse tavaliseks kokkuvõtete tegemiseks, inimeste jaoks, kes on veidi laisavõitu - kuid parem olla laisk, kui eikeegi. Te teete kõike täpselt samamoodi, ainult et kõige selle suhtes, mis toimus möödunud päevade jooksul. Te tulete õhtul koju ja meenutate kõike, mida tegite päeva jooksul. See on esimene, mida ma tahaksin teile soovitada.
    Me ütleme, et me kaotame energiat mitmeid teid pidi ning mina alustasin minevikust. Mispärast? Sest see on esimene asi, mida me peame ära tegema. Me kõik oleme reeglina suured teadmiste kogujad ja me tavaliselt tunneme uhkust oma erinevatest traditsioonidest pärinevate teadmiste üle. Kuid meil ei ole kollektsionääre tarvis - me vajame praktiseerijaid. Kui te ei taha praktikaga tegeleda, siis kõik, millest ma rääkisin ning kõik, mis on seotud nõidade maailmaga, ei ole teie jaoks, sest te ei taha tegelikult muutuda. Ma vannun - kui te teete kokkuvõtteid, siis te muutute kindlasti.
    Teine valdkond, mille kaudu me kaotame kõige enam energiat, on meie ego, meie kujutlus iseendast. Ma julgen väita, et umbkaudu 80% igapäevases tegevuses kaotsiminevast energiast kulub just sellele. Selle energiaraiskamise tõkestamiseks tuleb välja murda oma mina suhtes loodud kujutlustest. Piisab, kui alustate kokkuvõtete tegemisega, sest selleläbi hakkame märkama neid maske, mida me päev-päevalt endale ette maname. Nendest rollidest tulekski alustada.
    Kolmas valdkond, kuhu me energiat raiskame, on seksuaalsus. Siin tuleb suunduda sellele, millest ma juba rääkisin. Vähemalt muutke oma suguelu millekski, millel on tähendus - inimlikuks, loomalikkust ületavaks.
    Niisiis on kolm suuremat valdkonda, kuhu me kaotame oma energiat - meie minevik, meie ego, enesetähtsuse teadvus ja meie suguelu. Kui te alustate kokkuvõtete tegemist, siis te töötate kõigi kolmega üheaegselt. Te võite samuti teha Ngöndrod, mille kaudu jõuab samade tulemusteni. Kuid ma arvan, et kokktvõtete tegemine on parim praktika, mida te võite teha, sest see loob teis Ngöndro praktiseerimise soovi, mida tavaliselt on väga raske esile kutsuda. Meile meeldib rääkida, et me teeme midagi - pärast aga ei tee me midagi. Sest me kaldume kõrvale, unustame oma mineviku, ei märka oma elu pinnapealsust ja oma lolluse suurt kordumist. Seepärast - tehke kokkuvõtteid. Teist võimalust ei ole.